Sunday, May 31, 2015

Kas on narril süüd?

sirp.ee
Kerri Kotta
29/05/2015

Solomon Volkov kirjutab Dmitri Šostakovitši „Tunnistuse“ eessõnas, et pärast 1948. aasta 10. veebruari kommunistliku partei keskkomitee otsust, kus teiste heliloojate kõrval rünnati otseselt ka Šostakovitšit, tõmbus helilooja endasse ning tema jagunemine kaheks isikuks, avalikuks ja privaatseks, oli nüüdsest täielik.1 Mõneti peegeldab sellist arusaama ka helilooja sõjajärgsete stalinistlike aastate looming, kus Andrew Huthi sõnul võib selgelt eristada kolme stiilikategooriat: rahateenimiseks kirjutatud filmimuusikat (eelmainitud otsusest tingitud helilooja vallandamine Leningradi konservatooriumist tõi kaasa majanduslikud raskused), sisemise vajaduse sunnil sahtlisse kirjutatud teoseid ning sotsrealismi kaanonitel põhinevaid ja helilooja väidetavat riigitruudust demonstreerivaid n-ö ametlikke teoseid.2

„Laul metsadest“ (1949) ja „Meie kodumaa kohal särab päike“ (1952), kaks sellist ametlikku teost, on nüüdseks Eesti Kontsertkoori, Narva poistekoori, ERSO ja Paavo Järvi suurepärases esituses ka plaadistatud.3 Mainitud teoseid kuulates võib tõdeda, et muusikas puudub helilooja tavapärasele stiilile nii omane ambivalentsus. Samuti võib öelda, et primitiivne rahvusromantism, mida stiililises plaanis tulekski ehk pidada sotsrealismi kõige täpsemaks muusikaliseks vasteks, suhestub siin materjaliga ühemõõtmeliselt, peamiselt eufoorilis-optimistlikul pinnal.

Siiski näib, et erinevalt Šostako­vitšist kui kõrgest ametiisikust, kelleks ta pärast heliloojate liidu peasekretäri koha saamist ja parteisseastumist 1960ndatest saadik paratamatult kujunema hakkas, ei võõrandunud helilooja muusikat kirjutades oma loomingulisest minast kunagi täielikult. Kui ameti­isikuna kirjutas Šostakovitš korduvalt alla tekstidele, mille sisu oli sageli teravas kontrastis tema enese vaadetega ja mida ta tõtt-öelda sageli ei lugenudki (juhtus sedagi, et trükis ilmunud propagandistlikele sõnavõttudele ja nupukestele lisati Šostakovitši nimi heliloojat sellest informeerimata), siis muusikas jääb suhe loomingulise minaga alles ka ametlikke tellimusi täites.

Teatavasti põrkusid helilooja ja nõukogude võimu teed esimest korda tõsisemalt 1930ndatel, stalinliku võimu lõpliku kinnistumise ja sõjaeelset terrorit tähistaval aastakümnel. Kõige selgemini avaldub see 1936. aasta kuulsas Stalinist inspireeritud Pravda artiklis „Segapuder muusika asemel“, kus helilooja ooper „Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast“ sai hävitava hinnangu, kuid võimu survet oli helilooja saanud tunda ka varem. Mainitud kokkupõrgetel oli mõju helilooja tollal veel üsna modernistlikule stiilile, mis oli hakanud teisenema juba 1920ndate lõpus. Teatavas mõttes jõudis teisenemine lõpule helilooja V sümfoonias (1937), kus võib näha mitte ainult ametlikus, vaid ka isiklikus plaanis leitud lahendust kriitikale, mis oli osaks saanud helilooja ooperile ja teistele teostele. Volkovile viidates võib öelda, et just selles teoses kinnistub lõplikult helilooja kui jurodivõi, ullikese positsioon. Helilooja hakkab kasutama keelt, milles objekt viitab oma vastandile ehk kus asjad kaotavad oma esialgse tähenduse. „Kuninga narri“ mängimine võimaldab Šostakovitšil ühelt poolt tulla näiliselt vastu ametlikule ideoloogiale, teiselt poolt aga säilitada loomingulise autonoomsuse.

Kantaadid „Laul metsadest“ ja „Meie kodumaa kohal särab päike“ tähistaksid justkui järgmist faasi, kus narri positsioon nähtavalt hüljatakse: mõlemad teosed näivad olevat stiililt oportunistlikud ja edastavat täpselt seda, milleks nad on loodud. Tegelikult on iroonia­tasand siin nihkunud vaid sügavamale. See saab ilmseks, kui projitseerida kantaatide esmapilgul pretensioonitult lihtne helikeel klassikalise harmoonia taustale. Mõlemas teoses kasutatakse ohtralt n-ö tertsisuhtelisi (kolme diatoonilise astme kaugusel) harmooniaühendusi (näiteks C–A, C–A, C–E või C–E jne, kus kõik tähed viitavad vastavatelt helidelt üles ehitatud duurkolmkõladele). Ühelt poolt on muidugi tegemist spetsiifilise võttega, mis annab muusikale (eriti kindla rütmi ja ettekandekoosseisu puhul) sobivalt heroilise karakteri ja mida on seetõttu seda laadi teostes ka üsna arvukalt kasutatud. Teiselt poolt peetakse selliseid ühendusi funktsionaalselt kõige neutraalsemaks, sest ühiste helide (diatooniliste astmete) osakaal on nende puhul kõige suurem. Seetõttu käsitletakse tertsisuhtelisi liikumisi funktsionaalharmoonia seisukohalt sageli ka n-ö näilistena. Ühelt poolt mõjuvad tertsisuhtelised harmooniad mõjusate muusikaliste energiasööstudena, kuid ühtlasi „lukustavad“ need muusika ka ühe kindla harmoonia4 lõksu. Eriti just teose „Meie kodumaa kohal särab päike“ kuulamisel hakkab kujunema mulje omalaadsest muusikalisest vanglast, kus nüri järjekindlusega võetakse mehaaniliselt korduvaid poose (läbitakse analoogilisi harmooniajärgnevusi) sisuliselt kuhugi liikumata. Tehnilises plaanis on see kõik aga väga professionaalselt teostatud.

Seega leiab Šostakovitš ajal, kus helilooja sai kasutada ülimalt piiratud sõnavara, ikka veel võimaluse oma suhtumine kuidagi kuuldavaks teha. Iseasi muidugi, kui paljudeni see peenelt stiliseeritud maitsetus ja juhmus üldse jõudis (ja jõuab). Just põhjusel, et muusikas ei idealiseeri Šostakovitš teda ümbritsevat tegelikkust kunagi, ei peaks rääkima ka ülalnimetatud kantaatidest kui helilooja „süüst“, kui tõendusmaterjalist tema väidetavale lojaalsusele, millest alles tema päris teosed ta „lunastavad“. Erinevalt Martin Heideggerist või Knut Hamsunist ei tee Šostakovitš ühtegi katset süsteemi sisuliselt õigustada (või kritiseerida): ta suhestub sellega puht­isiklikult, omaksvõetud jurodivõi positsioonilt, kuna too võis Volkovi sõnul „trotsida inimesi, mitte olusid“ ning „esitada proteste inimsuse, [kuid] mitte poliitiliste muudatuste nimel.“5

1 Dmitri Šostakovitš, Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused. Kirja pannud Solomon Volkov. Vagabund, 2002, lk 25.

2 Andrew Hut, Shostakovich. Cantatas. Saatetekst CD-le „Shostakovich. Cantatas“. Estonian Concert Choir. Estonian National Symphony Orchestra. Paavo Järvi. Erato, 2015, lk 5.

3 „Shostakovich. Cantatas“: Estonian Concert Choir. Estonian National Symphony Orchestra. Paavo Järvi. Erato, 2015.

4 Just nimelt harmoonia ja mitte helistiku, sest helistiku tekkimiseks on vajalik liikumine ühelt funktsioonilt teisele, tavaliselt suunaga dominandile.

5 Dmitri Šostakovitš, Tunnistus. Lk 28.


No comments: