Thursday, May 28, 2015

Paavo Järvi: Tallinnas pidin Šostakovitši kahe pala dirigeerimiseks turvamehe palkama

ohtuleht.ee
Aigi Viira
27/05/2015



Kui Paavo Järvi mõned aastad tagasi Tallinnas Dmitri Šostakovitši kaht nõukogulikku oratooriumit juhatas, pidi ta endale selleks ajaks hankima turvamehe. Ähvarduste tõttu. Piisas muusikast, et rahvavaenlase tiitel välja teenida. "Kui ma otsustasin seda teha, aimasin, et live-kontsert tekitab kindlasti rohkem kära kui plaat," meenutab Järvi.

"Teadsin, et paljudest kohalolijatest või nende lähedastest olid kannatada saanud Stalini režiimi ajal ning nende reaktsioon võib olla väga tugev. Turvamehe vajalikkust soovitati mulle, sest nõukogude ja Stalini teema on paljudele väga valulik ja ettearvamatuid emotsioone tekitav ning seega oli antud olukorras turvamehe palkamine loogiline samm," kõneleb Paavo Järvi, kes kirjeldas turvamehe vajalikkust ka 15. mail ilmunud The Guardiani artiklis. Tõsi, vaid paari lausega. Väga delikaatselt.

Aga nii see olevat olnud, kui ta otsustas Eestis juhatada Šostkovitši teoseid, mis olid omas ajas kirjutatud Stalini kiituseks. Ning see ajas eestlastel harja punaseks. Muusika, millest jutt käib, ilmus plaadina õige hiljuti – see on ERSO ja Järvi uus heliplaat Prantsuse plaadifirmalt ERATO. Plaadi "Shostakovich Cantatas" saatesõnades küsib Järvi: "Kust läheb piir moraalse ja moraalituse, aktsepteeritava ja mitteaktsepteeritava, patriotismi ja silmakirjalikkuse vahel?" ja lisab: "Selle plaadi tagamõte on näidata äärmuslikku reaalsust, millega üks suur helilooja oma elus kokku puutus: tema vajadus kirjutada muusikat oma kodumaal, samal ajal kui selle totalitaarne režiim ei võimaldanud loomingulist vabadust. /.../


Kuidas tuleb kunstnik toime olukorras, kus ta on sunnitud elama kaksikelu? Kust läheb piir moraalse ja moraalituse, aktsepteeritava ja mitteaktsepteeritava, patriotismi ja silmakirjalikkuse vahel? Need fundamentaalse tähtsusega teosed on tänapäeval sama ajakohased kui omal ajal stalinistlikul Venemaal."

"Minu jaoks on tähtis see, et selliseid asju mäletatakse ja et seda aega, nii raske ja ebaõiglane, kui see ka oli, maha ei vaikitaks, nagu seda tehakse praegu Venemaal," lausub Järvi. "See oli aeg, millal paljud loomeinimesed – kunstnikud, kirjanikud, muusikud – pidid oma loomingut nii avaldama, et ellu jääda ja oma loomingulist tööd jätkata. Loodan, et selline projekt toob mineviku reaalsuse rohkem meie silme ette."

"Peaasi, et seda aega maha ei vaikitaks."

Järvi lisab, et peab Šostakovitšist ja tema loomingust väga lugu. "Tegemist on geniaalse heliloojaga ja on huvitav, millist muusikat ta suutis luua sellisele tekstile," mõtiskleb ta. "Kuigi võhikule võib see tunduda nagu Stalinit ülistav, siis tegelikult on sinna peidetud palju enamat, sõnade taustaks loodud muusika sisse on kirjutatud pigem iroonilist tooni."

Kaks aastat tagasi, kui Järvi juhatas Šostakovitšit Tallinnas, juhtus see, et Eesti ajalehed tegid tema elu kibedaks. Jutt käis sellest, et maailmanimega dirigent Paavo Järvi toob koos ERSO ja kooridega lavale kaks sügavalt nõukoguliku sisuga oratooriumi 20. sajandi ühe suurima sümfonisti Dmitri Šostakovitši sulest. Kuulajateni jõudis oratoorium "Laul metsadest" ja kantaat "Meie kodumaa kohal särab päike", mis loodi paar aastat enne Nõukogude Liidu diktaatori Jossif Stalini surma ning kirjutati kuulsate patriootlike laulusõnade autori Jevgeni Dolmatovski naiivpoliitilistele tekstidele.

"Selle plaadi eesmärk ei olnud Stalinit ülistada."

Hoopis teises stiilis oli kontserdi lõputeos, 1964. aastal Jevgeni Jevtušenko tekstile loodud poeem "Stepan Razini hukkamine", mis kirjeldas kasakate liidri Stepan Razini hukkamist 1671. aastal. Dirigendimeelt ei mõistetud. "Paavo Järvi dirigeerib Eestis kiitust Stalinile!" karjatas näiteks Eesti Ekspress. "Minust on kirjutatud nii häid kui negatiivseid artikleid, ka Õhtulehes," muigab Järvi.

"Kindlasti pole ma seega üllatunud ega solvunud negatiivsete kommentaaride või artiklite peale. Usun, et iga terve mõistusega inimene Eestis saab aru, et selle plaadi eesmärk ei olnud Stalinit ülistada."


No comments: