Monday, September 05, 2011

Festivalide tagatubadest

SIRP
Niina Murdvee
02.09.2011

Muusikafestivalide suvi hakkab lõpule jõudma. Ilmselt üks eredamaid ja omanäolisemaid oli seekord Järvi suvefestival, mida Toomas Velmet ka kenasti kajastas 12. augustil selle ajalehe veergudel. Ometigi ajendas just see artikkel mind omakorda sõna võtma.

Võõrsõnade leksikoni järgi tähendab festival perioodilist pidulikku kunstisaavutuste esitamist muusika, teatri jm alal. Jagaksin meil toimuvad muusikafestivalid tinglikult kaheks. Esimestel keskendutakse läbivalt kontsertidele ja muudele esituskunstidele, mis on kas temaatiliselt omavahel seotud või siis esitajakesksed. Teised jällegi on need, kus kontsertide varjus (või siis vastavalt festivali kaldenurgast – põhiosana) toimuvad tunnid, kursused, meistriklassid, mis on suunatud noortele, kes ise aktiivselt osalevad festivali tegevuses. Just nendel kursustega festivalidel tahangi natuke peatuda. Meistriklasside läbiviijad on sellistel kursustel tavaliselt muusikafestivali põhiesinejad.

Seega on õppuril võimalik kuulata-nautidahinnata nii oma õppejõu mängu kui ka saada tunde. Seesuguse ühenduse tulemi kvaliteet on ülikõrge mitmes mõttes. Isegi kui jätta kõrvale tavapärane ütlemine, et muusik peab harjutama ka suvel, on innustus kohtumisest meistritega hindamatu väärtusega ja annab kauaks positiivse emotsionaalse tõuke. Selle toob välja ka Velmet festivali kajastavas artiklis: „... tõeline festivali tipp oli muidugi Beethoveni Seitsmes Neeme Järviga. Meie, kes me saalis istusime, oskasime tajuda hetke väärtust, kuid vaevalt et oskame tajuda seda, mis salvestus saja noore muusiku mällu, kes musitseerivad koos maestroga ja kannavad seda endas kogu eelseisva karjääri jooksul. Siin on Järvi festivali idee ja tulemus – väärtus, mis kannab meie kultuuri tulevikku” (Sirp 12. VIII). Lisan siinkohal, et samamoodi, olgugi natuke teisel lainepikkusel, salvestuvad noorte hinge nende meistrite tunnid, kelle mängu lähipäevil imetleti.

Festival-kursus või kursus-festival

Ka imetlemist peab õppima maast madalast. „Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea” kehtib ka siin. Muusikaõppuritel on õnne. Meie alal on võimalik väljuda koolisüsteemis tavapärasest tunnisaamise ja -andmise tegevusest suvisesse ühistegemisse, kus mängitakse läbi palju uut repertuaari, õpitakse nautima koosmängu ja omandatakse oskus kuulata muusikat ja teisi esinejaid ning mille kava valmistatakse valdavalt ette (nagu ka Järvi festivalil) kursuse jooksul. Ning muidugi on sellisel kursusel tavaliselt võimalik esineda ka solistina, kas siis varem õpitud või laagris omandatud kavaga pingevabas (s.t mitte eksami või konkursi) õhkkonnas. Selleks on niisugused festivalid (kursused, laagrid) ideaalsed. Mõne seda laadi ürituse traditsioon on tublisti üle kümne aasta vana.

Kui rääkida keelpillikesksetest suvetegemistest, siis nüüdseks on Eestis kujunenud olukord, kus noortel on võimalik liikuda asteastmelt mööda suvekursusi (loe: festivale) kuni tipuni, s.t mängijate kõrgtasemel toimuvate kursusteni välja. Seda alates Värskas toimuvast laagrist, mis oma 14aastase traditsiooniga ja enam kui saja osavõtjaga (vanuses muusikakoolide keskklassidest kuni gümnaasiumi lõpuni) on kujunenud viiel õhtul toimuvate kontsertidega omamoodi minifestivaliks. Lastega töötavad seal TMKK , EM TA, VHK ja Ellerinimeline MK nimekad õppejõud, nende kõrval aga ka värskelt oma õppimistega mitmetes maailma muusikakõrgkoolides lõpule jõudvad noored pillimängijad. Laagris esinevad nii külalised kui ka oma kursuse õppejõud ning muidugi kursuslased ise. Kas nimetame neid kontserte laagrikontsertideks või teisiti, sellel on antud kontekstis vähe tähtsust. Õppejõudude ja külalisesinejate kontserdid on siin noorematele tähiseks – eeskujuks, kuhu võiks jõuda. Kontserdid toimuvad Värska gümnaasiumi ruumes ja Värska kultuurimajas. Galakontsert antakse nüüd juba traditsiooniliselt Põlva kultuurikeskuses, kus astuvad üles kõik kursusel tegutsenud neli orkestrit (laval käivad seega kõik osalejad) ning solistid. Vanemate õpilaste orkester on kujunenud nn festivaliorkestriks (dirigent Mart Laas), millega koos saavad solistidena esineda tublimad mängijad.

Samalaadseks minifestivaliks-kursuseks võime pidada 17 aastat järjest Põltsamaal toimuvat keelpillimängijate ansambli- ja orkestrilaagrit, mille sihtgrupiks on muusikakoolide õpilased ning mille lõpptulemuseks on mitu huvitava ja nõudliku kavaga kontserti Põltsamaa kirikus ja Põltsamaa kultuurikeskuses. Ka siin on traditsiooniks saanud laagri õppejõudude esinemine.

Järgneb samuti juba 17 aastat järjepanu toimunud Haapsalu rahvusvaheline keelpillifestival, mis on kasvanud välja kunagisest „Viiulimängude” nime kandnud festivalist ja kus toimuvate kursuste sihtgrupiks on valdavalt keskastme muusikakoolide õpilased. Kursustel õpetavad TMKK , EM TA, G. Otsa nimeline MK õppejõud ja kutsutud külalispedagoogid mõnelt muult maalt. Seekord oli meistriklasside õppejõuks Réka Szilvay Helsingi Sibeliuse akadeemiast. Haapsalu toomkirik avas nagu ikka lahkelt oma uksed nii festivali ava- kui ka galakontserdiks. Avakontserdil oli Haapsalu rahval võimalik kuulda Réka Szilvay soleerimisel Vivaldi viiulikontsertide tsüklit „Aastaajad”, saateks festivali õppejõududest moodustatud ansambel. Galakontserdil esines kursuse õppejõudude ja Haapsalu linnaorkestri baasil moodustatud festivaliorkester ja solistid, kes olid valitud Eestis toimunud konkurssidel ja festivalidel esile tõstetud mängijate hulgast. Kursuse õppejõudude esinduslik kontsert, mille kava moodustus mitmete autorite duettidest ja oktetist, oli viidud Uuemõisa saali. Festivali lõpetas traditsiooniliselt Haapsalu kuursaalis suvekursuse orkester Mikk Murdvee juhatusel, kavas kaks Vivaldi kontserti neljale viiulile ning Veljo Tormise tsükkel „Suvemotiivid” (kuulamas ka Tormis ise).

PLMFi eestvõtmisel toimus II Rapla Suveakadeemia ning koostöös C-Jam CelloFestiga esimene tšellistide laager Eestis, kuid nende positsioneerumine suvelaagrite-festivalide ketis on alles kujunemas. Ja siit tuleb juba otsetee Järvi festivalikursuse juurde. Selle eellugu algas juba paari aasta eest, kui Neeme Järvi juhatusel toimuva dirigentide kursuse baasorkestriks sai ÜEN SO, kuhu koguti tublimad noored mängijad. Sinna juurde moodustus kammermuusika festival ja ka noortele mõeldud kursus. Kui seni puudus Eestis kõrgema tasemega mängijatele mõeldud kursus, siis see üritus täitis selle tühimiku. Pärast tänavust Järvi festivali vestlesin ühe peakorraldaja Kristjan Hallikuga, kes on läbinud ise kogu kursuste-festivalide rea, olnud nii õppur, õppejõud kui korraldaja. Arutlusel oli kogu festivali idee ja korraldus. Ja siit siis mõned üldistavad mõtted.

Idee tuua suvel kokku meie parimad noored muusikud, kes kas töötavad või õpivad välismaal, pole uus. Sellest on meediaväljaannetes juba aastaid kirjutatud. Seekord õnnestus idee (küll mitte 100%) ka ellu viia. Lisaks festivaliorkestris mängimisele astusid kohaletulnud noored üles kammermuusika kontserdil, andes eesti kuulajale võimaluse mitmeidki üle aastate esimest korda kuulda. Tahan aga toonitada, et ka sellel kursusel rakendus osa neist pedagoogidena, et jagada oma kogemusi noorematele mängijatele antud tundides. Kindlasti võib selle meie noorte muusikute kokkutoomise ühele festivalile lugeda aasta üheks olulisemaks kultuurisündmuseks, millel võiks ja peaks kindlasti olema ka järg.

Muusikalis-hariv-inspireeriv pool. Nagu juba nimetatud, peaks Järvi festivali raames toimuvatest kursustest osavõtjate mängutase olema kas tugev keskastme muusikakoolide või kõrgkooli tase. Sellisena toimib pakutav järjepidevus suunaga Värska, Haapsalu, Pärnu kursus. Eespool sai juba nimetatud, et see tugeva mänguoskusega interpreetidele adresseeritud kursus täitis senise tühimiku, ja tuleb nentida, et täidetud sai see võimsalt. Järvi festivali üks eesmärke on tuua siia esinema ja õpetama väljapaistvad muusikud-pedagoogid üle Euroopa ja kaugemaltki. Nii viis meistriklassi läbi, kõrvuti meie ER SO kontsertmeistrite ja EM TA õppejõudude ning festivaliorkestris osalenud kõrgtaseme muusikutega, juba teist aastat Viini viiuliprofessor Ulrike Danhofer (Universität für Musik und darstellende Kunst). Danhofer ise on suurepärane mängija ning meistriklassi juhendamisele lisaks esines ta ise Järvi festivaliga seotud kammerkontserdil Otepääl. Ning lisan, loobudes hetkeks keelpillikesksusest, et meistriklassi tunde viisid läbi ka festivaliorkestris osalenud puhkpillimängijad.

Veel üks tahk: noorele mängijale vägagi muljetavaldav ja hingejääv on seegi, kui meistriklassi õppejõud istuvad noorteorkestri (s.t ÜENSO) proovis mõne kursuslase kõrvale ja mängivad temaga n-ö võrdsetel alustel Beethoveni 7. sümfooniat Neeme Järvi juhatusel. Mõistagi tuleb eraldi välja tuua festivali eliitkülalise, legendaarse Ivry Gitlise lahtised meistriklassi tunnid, kus kuulamas saalitäis rahvast ja maestro Neeme Järvi isiklikult. Festivaliorkestris peavad olema parimad mängijad – see Paavo Järvi nõue määras ka festivaliorkestri komplekteerimise, külalisesinejate, sh kontsertmeistrite kutsumise ning kogu töö üldise toonuse. Ainult selline suhtumine võimaldabki saada sellise tulemuse, nagu sedastas Toomas Velmeti artikli pealkiri: „Oleviku kõrghetki muusikakultuuri tuleviku nimel”. Nendeks kõrghetkedeks valmistumisel tuleb läbi käia pikk ja mitmekesine tee, millest suur osa jääb kontserdikuulaja eest tavaliselt varju.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12921:festivalide-tagatubadest-&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3357


No comments: