Monday, September 05, 2011

Kontserdihooaeg algas gurmeega

Postimees
Rein Veidemann
05.09.2011

Paavo Järvi ja Orchestre de Paris. Foto: Mihkel Maripuu

Just naudingutega täidetud muusikalise gurmeena tuleks kirjeldada seda, mida pakuti 1. ja 2. septembril Estonia kontserdisaalis, kus hooaja avasid nii Eesti Kontsert kui ka ERSO. Nüüd on sedagi siis kuuldud ja nähtud – maailmakuulsat Orchestre de Paris’d.

Pariisi sümfoonikute visiiti Eestisse võib pidada loteriivõiduks. Kindlasti mängis siin otsustavat rolli see, et esimese põhjamaalasena on prantslaste muusikakultuuri au ja uhkust kehastava orkestri peadirigent eestlane Paavo Järvi.

Kava valikus oli tunda tahtmist näidata, milleks on võimeline Järvi Eestisse toodud inim­orel. Esimene pala, Gustave Eiffelile pühendatud Pärdi «Silhouette» (2009) tõestas taas kord Pärdi ühes intervjuus öeldut: muusika algab vaikusest.

Kusagilt kostub kellalöök, pizzicato loob kujutluse, nagu astuksime kikivarvul mööda bulvarit Eiffeli torni poole. Kulminatsiooniks on silmitsi seismine selle suursuguse siluetiga.

Järgneb vaikne imetlus – pala vaibub taas vaikusesse.

Neelatud pisarad

Uskumatult imelisi pianis­simo’sid võlus Paavo Järvi välja oma orkestrilt. Kunagi varem pole ma kuulnud küllap siinsele publikule aukummardusena mõeldud ja lisapalana esitatud Sibeliuse «Kurva valsi» lõpus juhtmotiivi nii vaikseks timmimist, et sündis kujutlus, nagu jõuaks see helidesse valatud lein sinuni Soome kaugete laante tagant. Mina igatahes neelatasin liigutuspisaraid.

Stravinski kiirete tempovahetuste ja sooloderohkusega (ikkagi vastlakarneval!) silma paistev muusikaline narratiiv nõuab juhatamisel ülimat täpsust.

Paavo Järvi dirigeerimist iseloomustavad õlavöö kõrgusel liikuvad ja nõnda orkestri kaugemas nurgaski nähtavad käed, viimset detaili vormiv löök, kohati rütmi matkimine kogu kehaga.

Näiteks Mustkunstniku nukkude tantsus oleks nagu dirigent ise üks selle osalisi. Bartóki tuntuima, viimaseks lõpetatud teoseks jäänud «Orkestrikontserdi» elujaatav finaal oli nii plahvatuslikult võimas, et kui Paavo Järvi selle lõpunoodis käed kõrgele üles sirutas, tekkis mulje, nagu avaneks kontserdisaali lagi. Publikut puupüsti täis saali vastuseks oli mitu minutit kestnud aplaus.

Meie rahvuslik uhkus

ERSO avakontserdile minnes valitses hinges kõhklus, et kuulnud-näinud Orchestre de Paris’d, pean äkki tunnistama orkestrite erinevaid kaalukategooriaid. Ei midagi niisugust!

ERSO kõlamaht, plastilisus, värviküllus ja meisterlikkus on vähemalt minusuguse tavalise muusikast innustuva inimese arvates samast klassist, kus triumfeerivad prantslased. Antagu neile vaid võimalus end näidata.

Avalooks valitud Villem Kapi «Põhjarannik» paistab saavat Neeme Järvile juba eesti muusika visiitkaardiks. Viimati esitati seda Järvi Akadeemia alustusena Nokia kontserdisaalis. Kui seal kippus meeskoor hajuma taustaks – põhjuseks saali sobimatus vokaalsete suurvormide esitamiseks ilma elektroonilise võimenduseta –, siis nüüd oldi taas õiges paigas. Olen Kersti Merilaasi luuletuses «Põhjarannik» näinud üht eestiliku kohavaimu võimsamat avaldust. Pärast seda kui Villem Kapp 1970. lõpus selle vokaalsümfooniliseks poeemiks vormis, on sellel teosel meile samasugune sakraal­ne tähendus nagu Elleri «Kodumaisel viisil».

Schumanni «Reini sümfoonia» suursugune voogavus võimaldas näha Neeme Järvis dirigendina seda, mida võivad lubada endale legendid: tema on jumal. Ta seisab orkestri ees kui meedium orkestri ja publiku vahel. Kogu ruum täidetakse muusikaga, publikustki peab saama osa orkestrist. Juba suvisel kontserdil märkasin, et maestro võib juhatada ka kulmukergitusega, rääkimata õla- ja küünarnukiliigutustest.

On hetki, kus ta lihtsalt jälgib (naudib koos publikuga!) orkestri loomingut. See poleks võimalik, kui tal poleks kasutada ERSO-taolist pilli. Üks katarsis oli Richard Straussi Quijote surmastseeni edasiandmine Jan-Erik Gustaffsoni tšellosoolos. Milline kaasaelamisvõime muusikult, kelle tehniline virtuoossus võimaldaski anduda vabalt edasiantavale sõnumile!

Kui lisapalana pani Neeme Järvi Straussi (kumma neist, seda ma ei teagi) polkaga laulma ka publiku, oli tunne, nagu oleksin Viini uusaastakontserdil. Braavo, maestro! Braavo, ERSO!

Kontserdid
Orchestre de Paris

Dirigent Paavo Järvi
Kavas: A. Pärt «Silhouette», I. Stravinski «Petruška», B. Bartók «Orkestrikontsert op 116»
1. septembril Estonia kontserdi­saalis

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Neeme Järvi
Kavas: V. Kapp «Põhjarannik»,
R. Schumann «Reini sümfoonia»,
R. Strauss «Don Quijote»
Solistid: Aleksandr Zemtsov (vioola), Jan-Erik Gustafsson (tšello)
Eesti Rahvusmeeskoor
2. septembril Estonia kontserdi­saalis

http://www.postimees.ee/553406/kontserdihooaeg-algas-gurmeega/


No comments: