Thursday, May 10, 2012

Paavo Järvi dirigeeris Šostakovitši tähtteost „Stepan Rjazini hukkamine“

Eesti Elu
Sirje Vihma-Normet
Pühapäev, 06. mai 2012

Paavo Järvi - Foto: Aino Siebert

Estonia kontserdisaalis oli 20. aprillil kontsert, kus Paavo Järvi käe all toodi publiku ette Dmitri Šostakovitši tähtteos – poeem „Stepan Rjazini hukkamine" bassile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile. Esitasid ERSO, Eesti Kontsertkoor,
ja suurepärane vene bassilaulja Aleksei Tanovitski. Sama teos oli Eestis ettekandel 33 aastat tagasi kontserdisaali kõrval Estonia ooperimajas. Sedapuhku oli Jevgeni Jevtušenko poeemist tehtud ballett-poeem, mille lavastas Igor Tšernov. Stepan Rjazinit
tantsis legendaarne Tiit Härm, bassipartii esitas tollane ooperitäht Mati Palm.

Jõudsin Paavo Järvi kontserdile alles teise poolde, sest käisin kohtumisel prantsuse näitlejanna Marina Vlady'ga. Vlady filme näidati omal ajal ka N. Liidus, millest film „Nõid" on eriliselt mällu sööbinud. Seekord juhatas sama filmi sisse näitlejanna ise.
Eelmisel õhtul oli Marina Vlady mono-etendus armastuseloost Vladimir Võssotskigaja seetõttu oli kinosaal puupüsti täis. Tulid ka need, kes teatrisaali ei mahtunud.

Ühelt elamuslikult sündmuselt teisele ümber lülitumine polnud kerge. Kavalehelt lugesin, millest ma hilinedes ilma olin jäänud. Kontserdi esimeses pooles olid kõlanud Šostakovitši Stalini-aegsed teosed: kantaat „Meie kodumaa kohal särab päike" aastast 1952 ja oratoorium „Laul metsadest" veelgi varajasemast ajast, aastast 1949.

Rõhutan teoste kirjutamise aastaid meelega – aastaarvud räägivad väga palju. Eestlaste jaoks on erilise tähendusjõuga 1949 - küüditamiste aasta.1952. a kirjutatud teose pealkirjas võib
„särab päike" julgesti jutumärkidesse panna. Neile, kes N. Liidus elasid, on hästi tuntud mitmetähenduslik metafoor „stalinistlik päike" - nii kutsuti rahva seas trellitatud aknaid, mille raudvarbad moodustasid keskpunktist laialivalguvaid „päikesekiiri". Stalin
suri järgmisel aastal ja ta palsameeritud surnukeha paigutati Lenini kõrvale mausoleumi. Veel 1957. a rahvusvahelisel üliõpilasfestivalil sunniti Moskvasse kokkusõitnud eesti koorilauljaid Stalinit ja Leninit mausoleumis külastama.

Need, kes on lugenud Šostakovitši mälestusteraamatut „Tunnistus", mis ilmus Läänes alles pärast helilooja surma 1979. a, saavad aru nende teoste pealkirjades peituvast varjatud
irooniast. Mälestusteraamatut kutsuti N. Liidu kuluaarides „udar iz groba" (löök hauast), sest keegi ei osanud Šostakovitšilt midagi niisugust oodata. Tapvalt ausatest mälestustest saame teada, kui raske oli Stalini režiimi ajal loominguliselt ellu jääda isegi geniaalsel Šostakovitšil. Võib-olla riskis temagi lausa oma eluga nagu mitmed ta sõbrad. Inimesed lihtsalt kadusid ja kogu ühiskonda halvas surmahirm. Selleks, et leivaraha teenida, tuli
vahetevahel Stalinit (hiljem Leninit) ülistavaid teoseid luua. Seda tegid ka eesti loomeinimesed.

1964. aastal loodud poeem „Stepan Rjazini hukkamine" on kirjutatud juba hoopis teistes tingimustes. Aga ärgem unustagem, et seljataga olid verised 1956. a Ungari sündmused
ja õhus olid aimatavad uued mässud, millest 1968. a Tšehhi sündmused tõmbasid lõplikult kriipsu peale lootusele nõukogude korda sisuliselt demokraatlikumaks muuta.

„Stepan Rjazini hukkamise" esiettekannet Moskva konservatooriumi suures saalis dirigeeris Kirill Kondrašin. Nii Šostakovitši 13. sümfoonia kui Rjazini-poeemi dirigeerimisest oli keeldunud isegi legendaarne Jevgeni Mravinski ja seejärel
ka kolm bassilauljat. Vahetult enne esiettekannet leiti osatäitjaks noor bass Vitali Gromadski. Publik võttis mõlemad teosed vastu ovatsioonitormiga, aga kriitika tegi 13. sümfoonia pihuks ja põrmuks ning Rjazini-poeem vaikiti üldse maha. Mahavaikimine oli veelgi suurem karistus kui hävitav kriitika.

See võib Läänes elanud inimestele hämmastav olla, sest nende teoste esiettekanded toimusid ju ajajärgul, mida armastati tituleerida „kuldseteks kuuekümnendateks". Solidaarsusaktina esitati poeemi Rjazinist Eestis juba järgmisel aastal (1965.a) Roman Matsovi dirigeerimisel ja seda on hiljemgi menukalt esitatud nii Eri Klasi kui Andrei Tšistjakovi juhatusel.

Kuulates Paavo Järvi kaasakiskuvat tõlgendust, ilmusid mu silme ette mälupildid 1979. a nähtud balletist, kus Rjazinit kehastasid kaks tegelast – balletitantsija Tiit Härm ja bassilaulja Mati Palm. Mõlemad hiilgevormis loojad, kelle esitus oli niivõrd mõjuv, et
isegi 33 aastat hiljem mäletad nii Härmi näo- ja kehailmeid kui Palmi traagilist bassi ja osasse sisseelamisvõimet. Vene bass Aleksei Tanovitski esitas Paavo Järvi käe all Rjazini
osa samuti peaaegu et verdtarretava realismiga. Ja kui kõlasid koori lõpuread „....(Stenka) pea tsaari üle naeris mürinal!", siis tundus, et sa kõike ka näed, mitte ainult ei kuule.

Nii mürisevat lõpuaplausi pole kontserdisaalis enam ammu kuulnud.

http://www.eestielu.ca/et/kultuur/205-paavo-jaervi-dirigeeris-sostakovitsi-taehtteost-stepan-rjazini-hukkamine

No comments: