Tuesday, May 01, 2012

Stalinlik „päike” Šostakovitši kohal

SIRP
26.04.2012
Igor Garšnek


Šostakovitši „Meie kodumaa kohal särab päike” võib tänapäeval hämmastada oma tahtliku primitiivsusega.
Kontsert „Laul metsadest”: ERSO, Eesti Kontsertkoor, Narva Koorikooli poistekoor, Aleksei Tanovitski (bass) ja Kostiantin Andrejev (tenor) Paavo Järvi dirigeerimisel 20. IV Estonia kontserdisaalis, kavas Dmitri Šostakovitši vokaalsümfoonilised teosed.
Dmitri Šostakovitši (1906–1975) kunstnikuisiksus võib tagantjärele hämmastada nii muusikalise dramatismi sügavuse kui groteski teravusega, ent ka oma valmisolekuga kompromissideks kunagise stalinistliku režiimiga. Seda temaatikat on David Pownall näiteks puudutanud oma näidendis „Meistriklass”, mida meilgi on lavastatud. Ent Šostakovitši (näilise) truualamlikkuse tegelikest põhjustest saab veidi rohkem aimu, kui lugeda Solomon Volkovi kirja pandud Šostakovitši mälestusi raamatus „Tunnistus”. Suur helilooja küsib endalt kibestunult: „Miks Stalin mind kohe maha ei löönud? Kohe siis, 1945. aastal?” (lk 142). Juttu on seal Šostakovitši IX sümfoonia (1945) esiettekandest, mis viis Stalini kohutavasse raevu, kuna teoses puudus Suurt Juhti ülistav apoteoos.
Ütlematagi on selge, et Šostakovitši edaspidi kirjutatud Suurt Juhti ja kommunistlikku parteid ülistavad sotsrealistlikud vokaalsümfoonilised teosed olid heliloojale omamoodi „ellujäämise kursus”. Tänapäeval neid enam ei esitata ega ilmselt mäletatagi. Seetõttu pakkus ERSO, Eesti Kontsertkoori, Narva Koorikooli poistekoori ja solistide kontsert Šostakovitši Stalini aja helitöödest Paavo Järvi dirigeerimisel ainulaadse võimaluse heita pilk helilooja partituuride varjatud lehekülgedele, neile, kus suur kunstnik oli sunnitud oma loomingulise kreedo päris porisse suruma. Või kas ta ikka lõpuni surus?
Kontserti alustati kantaadiga „Meie kodumaa kohal särab päike” op. 90 (1952, tekst Jevgeni Dolmatovski). Sama mažoorne, helge ja meloodiline, kui oli kantaadi optimistlik instrumentaalne algus, oli ka poistekoori hõbehäälne sissejuhatus „Meie ülesehitava riigi kohal särab päike ...”. Esimese suurema tõusu tõi segakoori episood, kus muusikaline paatos ja vokaalpartii intervallika meenutasid liigagi äratuntavalt NSV Liidu hümni. Helitöö aktiivne keskmine osa sai aga juba marsirütmis militaarse rüü, mürtsuva orkestri saatel laulsid koorid fortissimo’s plakatlikku teksti: „Kommunistid edasi! Suur partei õpetab meid ehitama õnne ja rahu igaveseks!”. Ehkki loo lõpus sai harmoonias kuulda ka paari üsna huvitavat modulatsiooni, oli sisuliselt tegemist ikkagi nõukoguliku massilauluga. Selles kantaadis on Šostakovitš stalinismi mängureeglitele ilmselgelt ja tingimusteta kapituleerunud.
Ent oratooriumis „Laul metsadest” tenorile (Kostiantin Andrejev), bassile (Aleksei Tanovitski), poistekoorile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile op. 81 (1949, samuti J. Dolmatovski sõnad) pole suure helilooja „kapitulatsioon” nii ühemõtteline. Kõigepealt tekst, mis agiteerib „kodumaad metsadesse rüütama” – hea ja pealegi „rohelisest” mõtlemisest kantud idee. Teiseks Šostakovitši muusikaline leksika, mis selle seitsmeosalise suurteose episoodides vägagi tuntavalt varieerub. Kui esimesed kaks osa olid veel kantud üsna õõnsalt mõjuvast optimistlikust paatosest, siis kolmandas osas „Meenutus minevikust” ilmusid soleeriva bassi vokaalpartiisse juba järelemõtlikult minoorsed intonatsioonid. Ka koori muusikalised kommentaarid olid tekstuuri mõttes küllaltki komplitseeritud. Huvitavalt dramaatiline ja koguni traagilise koorikulminatsiooniga muusika!
Kuid kahe järgmise osa puhul tundub küll, et Šostakovitš võis neid kirjutades ka vaikselt pihku itsitada. Poistekoori „Pioneerid istutavad metsa” – trompetid jäljendasid siin lustlikult pioneerifanfaare. Muusikas rõõmus tants ja trall! Attacca jätk, mürtsuv „Komnoored asuvad etteotsa” – tants ja trall juba kiirmarsi tempos!
Ent edasi pani muusika end juba tõsiselt kuulama. Osas „Jalutuskäik tulevikku” sai esimest korda kuulda tenor Kostiantin Andrejevit. Tema väljenduslaad oli rõhutatult tundeline (bass Tanovitski soolod olid aga rõhutatult heroilised). Peab märkima, et ka tenori ja kooride dialoogid kõlasid huvitava impressionistliku koloriidiga.
Oratooriumi finaali algus oli antud kontekstis ootamatu ja paljutõotav, sest siin on põnevalt läbi viidud mitme koori polüfoonia. Paavo Järvi võttis selles episoodis ka hästi energilise lennuka tempo, muusikas ja ettekandes tervikuna oli juba tunda iseäralikku positiivset energeetikat, kuid siis ... Paraku tuli päris lõpus kannapööre tagasi sotsrealistlike massilauluklišeede juurde.
Otsekui vastukaaluks esimese kontserdipoole muusika sihilikule primitiivsusele esitati teises pooles Šostakovitši üks traagilisema sisuga teoseid, poeem „Stepan Razini hukkamine” bassile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile op. 119 (1964) Jevgeni Jevtušenko sõnadele. Aleksei Tanovitski artistlikult kehastatud Stenka Razini jõuline ja maskuliinne lavaline olek meenutas kohati lausa Arnold Schwarzeneggeri Terminaatorit (ainult et Terminaatoril polnud nii võimsat bassihäält!).
Sugestiivsed muusikalised kujundid mõjusid oma rustikaalsuses kuidagi arhailiselt ja kurjakuulatavalt – kuulda sai nii groteskset bakhanaali kui bassi meeleheiteaariat „Isandaile olin vastu, rahvale ei küünevõrd”. Tohutult ekspressiivseks ja deemonlikuks kujunes aga suurteose lõpukulminatsioon, kus Stenka Razini maharaiutud pea tsaari üle saatanlikult naerma hakkab ... Ülimalt mõjuv esitus kõikides parameetrites ning publikult lõpuaplausi ajal ka standing ovations!
Ei tea, kas peakski lõpetuseks vaimu ja võimu vahekorra kohta midagi filosofeerivat lisama. Ega vist, sest need Šostakovitši teosed, mis Paavo Järvi dirigeerimisel kõlasid, rääkisid sellest juba niikuinii.

No comments: