Friday, January 04, 2013

Sütitav dirigent

Sirp
Nele-Eva Steinfeld
04.01.2013
sirp1_esikaas
Jean Christophe Uhl
 
Paavo Järvi: „Väljastpoolt vaadates ei ole Eestile midagi tähtsamat kui eesti kultuur”
30. detsembril tähistas Paavo Järvi esimest juubelit ja näib, et maailma ühel eredamal tippdirigendil on käimas elu parimad loomingulised aastad. Peadirigendina on tal juhatada kolm erinäolist orkestrit ja tunnustusavaldusi tuleb vastu võtta peaaegu iga kuu. ERSO uusaastakontserdil 1. jaanuaril anti Paavo Järvile üle Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusiku auhind.
Hiljuti pälvisite Prantsusmaal kunstide ja kirjanduse ordeni ning Saksamaal Hindemithi preemia. Mida tähendab teile valimine ERRi aasta muusikuks?
Paavo Järvi: See on väga suur au. Ehk oli tunnustuse põhjuseks see, et püüame Pärnus teha Eestile tähtsat festivali, et väliseesti muusikuid siinsetega kokku viia ja kutsuda Pärnusse nii palju tippmuusikuid kui võimalik.
Teie juhatatud uusaastakontsert oli tõsisema sisuga kui eelmistel aastatel, tuues meelde ERSO vana-aastaõhtute sisukad kavad.
Ega lõbusatel kavadel midagi viga ole, aga tahtsin vaheldust. Mulle meeldivad tõsised ja sügavad teosed, ERSO on tõsine orkester ja miks mitte kuulata uusaastakontserdil Brahmsi ja Sibeliust. Huvitavaks teeb uusaastakontserdi see, et igal aastal juhatab erinev dirigent ja kaval on nende nägu, ei teki rutiini.
Uuel aastal tehakse uusi plaane. Mitmeks aastaks on teie töökalender planeeritud? Ega tempo liiga kiire tundu?
Lepingud on aastani 2018, täpsemalt on teada kolm-neli aastat. Pidev reisimine tõesti väsitab, aga kui jõuad orkestri ette ja tegeled muusikaga, on kõik jälle hästi.
Mis teile enim rahuldust pakub, kas külalisdirigendi roll või püsiv töö oma orkestritega?
Külalisdirigeerimine mulle eriti ei meeldi. Seda teevad noored dirigendid, et leida endale orkester. Järjepidevast tööst tulevad parimad tulemused. Deutsche Kammerphilharmonie’ga olen töötanud viisteist aastat: nendega mängimine ja inimlik koosolemine on niivõrd loomulik, et saab täielikult muusikale pühenduda. Ei pea kulutama aega külalisdirigentide rituaalidele, mille käigus tuleb leida kompromiss, millised on sinu soovid ja mida orkester on nõus andma.
Milliseid sihte olete peadirigendina püstitanud ja millise kollektiivi arenguhüpe on olnud suurim?
Iga teekond on ise nägu. Deutsche Kammerphilharmonie on kõige rohkem „minu perekond” – hästi paindlik, mängu ja mõtlemise tase on kõrge ning muusikud südamega asja juures. Orchestre de Paris’s on hoopis teine kultuur, arusaam muusikast ja koosmängust. Prantsuse orkestrandid on individualistid, igaüks soovib näidata, mida oskab, ent lõppeesmärk on alati sama – küsimus on lähenemisnurgas.
Tänapäeval on lepingud lühemad, ei olda enam orkestri eluaegne dirigent. Cincinnatis olite kümme aastat. Kas plaanite veel mõne orkestri ees nii kaua olla?
Plaane võib ja peab tegema, aga orkestri ees ei saa olla pikemalt, kui asjade loomulik käik ette näeb. Nagu abielu: mõni kestab terve elu, mõni mitte. See on väga inimlik. Soovin olla Orchestre de Paris’ juures järgmised kuus aastat. Siis näeb, kas tahame koos jätkata.
Dirigeerimist peetakse elu teise poole ametiks.
(Naerab.) Loodan, et see elu teine pool on hästi pikk. Alles nüüd tajun, et on tekkinud mingi pagas, et end töös kindlamana tunda. Esimesed kümme aastat on dirigendile täielik piin: kõik on uus, traditsioone ei tunne, orkester teab aga kõike ja ootab seda, mida sa ei suuda anda.
Kui palju olete jõudnud oma unistusi teoks teha?
Olen teinud asju, mida arvasin, et kunagi tehtud ei saa. Näiteks Beethoveni sümfooniate plaadistus ja tõesti nii, nagu sisimas soovisin, mitte juhusliku kontsertsalvestusena. Samuti Bruckneri sümfooniad. Brahmsi plaadistamisega on tunne, et pean veel ootama. Samuti Sibeliuse sümfooniatega, sest kui nimi on soomepärane, peab Sibeliuse juhatamine hästi välja tulema, muidu on piinlik. (Naerab.)
Kui palju erineb Beethoveni sümfooniate juhatamine Pariisi, Bremeni või Cincinnati orkestriga?
Väga erineb. Eriti kui olen harjunud seda juhatama Deutsche Kammerphilharmonie’ga. Pariisi orkestriga on see nagu uus algus, sest orkestril on kujunenud eelmiste dirigentidega oma tavad. Siiski on huvitav astuda harjumuspäraselt rajalt kõrvale, et näha teoseid uues valguses.
Beethoveni ja Brahmsi sümfooniate esitus­traditsioon on viimasel ajal muutunud kammerlikumaks.
Õigete proportsioonide juurde tullakse tagasi. Wagneri aegadest levis suurushullustus, orkestrid pidid olema võimsad, ka Beethovenit ja Brahmsi mängides. Kui Beehoveni sümfoonia ettekandes on 18 esimest viiulit, peab kahe flöödi asemel mängima neli ja muusika muutub kohmakaks. Suurim orkester, mida Brahms juhatas, oli 40-liikmeline ehk meie mõistes kammerorkester. See on klassikalise sümfooniaorkestri õige suurus.
Kas teie lemmikautorite ring on viimasel ajal laienenud või kitsenenud?
Pigem kitsenenud. See ei tähenda, et juhataksin vähem repertuaari. On heliloojaid, kelleta elada ei tahaks: Haydn, Mozart, Beethoven, Brahms, Bruckner, Mahler, Sibelius, Šostakovitš, Prokofjev, Bartók. See on üsna traditsiooniline nimekiri, aga on kõrvalepõikeid, näiteks juhatan Hans Rotti sümfooniaid, Stenhammari loomingut. Võimalusel teeksin suurima rõõmuga hoopis Schuberti sümfooniaid ja jätaksin kõik muu kõrvale, sest see periood saksa muusikas, kui mindi üle klassikaliselt romantilisele, on mulle sisukaim.
Teie orkestrite perre lisandub aastal 2015 Tōkyō NHK orkester. Teie isa sõnul on see Jaapani ekvivalent Berliini Filharmoonikutele, kus saksa muusikat hästi mõistetakse. Kas teie juhatatud repertuaar hakkab lähtuma saksa taustast?
Mitte ainult. Tahame teha suure Bartóki projekti, Šostakovitši sümfooniate tsükli, Prokofjevit ja prantsuse muusika sarja, mis ei piirduks Debussy ja Raveliga, vaid sisaldaks romantikuid nagu Chausson, Chabrier, Dukas, Fauré, Gounod, Bizet, Saint-Saëns. Suur osa nende loomingust on unustatud, sest mõjukas muusik Pierre Boulez arvas, et enne XX sajandit kirjutatud romantiline prantsuse looming on liialt lähedane sakslaste loomingule. See pole õige, prantslastel on palju väga originaalset muusikat.
Millist muusikat te vabal ajal kuulate, kui seda aega üldse on?
Seda polegi (naerab). Igasugust maitsekalt tehtud muusikat. Jazzmuusikat, rokki. Ooperit, kuigi juhatan seda vähe, sest võrdse tasemega trupi kokkupanek on raske. Lauljatega koostööd naudin kontserdilaval.
Olete alati öelnud, et tahate oma tööga Eestile kasulik olla. Kui palju olete viimasel ajal eesti muusikat juhatanud?
Üsna palju. Pariisis tegime Pärdi teose „Silhouette” esiettekande, Tüüri 7. sümfoonia ja klaverikontserdi plaadistasime Frankfurdis, mängisime Tubina 11. sümfooniat. Cincinnatis tuli välja plaat „Balti portreed” („Baltic Portraits”), millel kõlab Sumera 6. sümfoonia ja Tüüri „Tulelill” („Fireflower”), mille Cincinnati orkester aastal 2011 esmaesitas. New Yorgi Filharmoonikutega mängisime Tüüri „Aditus’t”, mis orkestrile väga meeldis.
Milline tundub Eesti kultuurielu hetkeseis?
Tundub väga hea olevat. Rõõmustab, et on palju tõsise muusika festivale, et Pärnus, Tartus ja Narvas on orkestrid, et on Tallinna Kammer­orkester ja muidugi ERSO, kes mängib kõrgel tasemel. Väikese maa kohta on seda palju, aga ei saa kaotada kriitikameelt. Eesti on maailmas tuntud heliloojate poolest, on häid pianiste ja keelpillimängijaid, aga dirigentide järelkasv on väike. Meil on Kristiina Poska ja Risto Joost, aga võiks olla veel viis. Kooritraditsiooni silmas pidades on kahju, et mõne erandiga pole maailmatasemega lauljaid. Midagi on lauljate õpetamises korrast ära.
Meil pole nüüdisaegset ooperiteatrit nagu Põhjamaadel ja soomlastel on lisaks uus Musiikkitalo.
Korraliku ooperiteatri ehitamine oleks esimene vajalik samm. Soome, Rootsi ja Norraga võrreldes ei ole meil selles osas tõesti midagi ette näidata.
Eks majanduskriisilgi ole süüd. Kuidas tunduvad teile asjad Merkeli juhitud Saksamaal või kultuurihälliks peetud Hollandis, kus sulgemisohus on 60 protsenti kultuuriasutusi?
Kriisi ohvriks lähevad kõik. Saksamaal on igas linnas ooperimaja ja orkester ning midagi tuleb sulgeda. See on valus protsess, aga hõlmab siiski väikest protsenti. Oleks hirmus, kui see toimuks Eestis. Ameerikas on teine finants­süsteem: seal riik orkestreid ei toeta ja paljud neist on läinud pankrotti.
Kas selle taustal võib tõsise muusika tulevik tunduda ohustatud?
Tõsine muusika jääb alati kultuuri tähtsaks osaks. Nende arvamus ei loe, kes ütlevad, et muusikat pole vaja. See pole intelligentne jutt. Me ei muretse ju Shakespeare’i või Tolstoi väljasuremise pärast. Eestis peaks saadama lõpuks aru, kui palju kultuur meile juurde annab, meil pole ju suurt tööstust. Küll aga on palju andekaid muusikuid, rohkemgi kui mujal. Seda väärtust ei saa käest lasta, sest midagi pole asemele panna. Kui küsida välismaal, mida Eestist teatakse, siis räägitakse laulupeost, eesti muusikast, loodusest. Loomulikult on ühiskonnas pakilisi probleeme, mida lahendada, ent väljastpoolt vaadates ei ole Eestile midagi tähtsamat kui eesti kultuur.
Kõikjal teevad klassikalise muusika organisatsioonid pingutusi, et kuulajaskonna keskmist vanust langetada. Kui palju kohtab noori välismaa saalides?
Ameerikas on klassikalise muusika publik üpris vana, püütakse seda noorendada, tehakse laste- ja noortekontserte ja see on õige, sest kuskilt peab noor alustama. Teiselt poolt pole tõsine kirjandus, kunst või muusika lastele päris sobilik. Ohtlik on kavasid kergemaks teha: nii alaväärtustame sügavat muusikat ja lihtsustame seda, mis ei ole loomult lihtne. Küpsele kuulajale valmistab see pettumuse.
Kas teile õpetada meeldib ja mida noortel dirigentidel kõige enam napib?
Väga meeldib, seepärast Pärnus kursust teemegi. Õpin sellest palju ja näen oma vigu. Kõik, mille endast välja annad, tuleb sulle mingil viisil tagasi. Dirigeerimistehnika tundub küllaltki lihtne, aga vähestel tuleb see hästi välja, sest keegi ei ole seletanud, mis on tähtis. Auftakt, muusika hingamine, partituuri tundmine. Dirigent juhatab terve kehaga, silmadega, miimikaga. Mõnikord juhatab üldse mitte juhatades. See on üks väga peenike kunst, aga peab jääma mulje, et lapski saab sellega hakkama.
Kurt Masur ütleb, et tuleb heliloojast palju teada ja mitte lähtuda dirigeerimisel subjektiivsetest tunnetest. Kui analüütiline on dirigeerimine teie puhul?
Masuril on õigus, sest esimene asi on muusika tundmine ja läbitöötamine, nii vaimses kui emotsionaalses mõttes. Aga usun, et suurepärase ja rutiinse ettekande vahe seisneb just subjektiivsuses. Partituur on ju pelgalt raamat, millele puhuvad elu sisse muusikud.
Räägime Järvi suvefestivali perspektiivist.
Arengul polegi piire. Tähtsaim on noorte dirigentide kursus. Sellisel kursusel peab olema orkester ja mulle on selle loomine olnud tohutult huvitav. Loodan, et orkestri tase tõuseb ja saame teha kontserdireise. Tundub, et sellest on kujunemas üks paremaid orkestreid Skandinaavias. Kutsume orkestrisse tipptegijaid nagu Berliini Filharmoonikute vioolarühma kontsertmeister Máté Szücs, Deutsche Kammerphilharmonie’ kontsertmeister Florian Donderer. Võiks korraldada dirigentide konkursi ja tuua siia palju tippsoliste. Soovin, et seda festivali tuntaks maailmas kui kõrgetasemelist ja intensiivset sündmust.
On teil olnud kahtlusi dirigenditöös?
Olen alati tahtnud olla dirigent. Vahel on kahtlused, kas oma ametit piisavalt hästi oskan.
Mis teid viimasel ajal vaimustanud on?
Kontakt Orchestre de Paris’ga. Ma ei oodanud, et see suhe nii kiiresti ja nii tõsiseks muutub. See orkester on erakordselt paindlik ja toob kuuldavale kõlasid, mida kuuleb harva. Elamused, mis olid meil hiljuti Jaapani ja Hiina turneel, on kindlasti minu elu muusikalised tipphetked.
Mida soovite Sirbi lugejatele?
Head uut aastat, head tervist ja et oleks nii palju muusikat ja häid emotsioone kui võimalik! Sirp on alati olnud kultuuriinimestele tähtis sõnumikandja ja loodan, et see nii jääb.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16835:suetitav-dirigent&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3423

No comments: