Paavo Järvi maagia ja meisterlikkus
postimees.ee
Kai Taal
25.02.2020
Kai Taal
25.02.2020
FOTO: Gunnar Laak
- Järvide perekonna panust Eesti tutvustamisse on võimatu üle hinnata.
- Paavo Järvi suudab nii proovis kui kontserdil luua suurepärase atmosfääri.
- Järvil on erakordne oskus jälgida solisti ja orkestri vahelist balanssi.
Jaapani Ringhäälingu NHK sümfooniaorkester alustas oma peadirigendi Paavo Järvi juhatusel Euroopa-turneed publikut lummanud kontserdiga Estonia kontserdisaalis. Solist on tšellist Sol Gabetta.
Juba enne Paavo Järvi juhatusel Estonia kontserdisaalis mänginud Jaapani ringhäälingu NHK orkestri esinemise algust valitses saalis eriline atmosfäär, kontsert oli viimse kohani välja müüdud. Etteruttavalt olgu öeldud, et muusikuid saatis suur edu ja menu, publik võttis kontserdi vastu erakordselt soojalt. Kuid mind huvitab kontsertide juures muu.
Paavo Järvi on NHK sümfooniaorkestri peadirigent viiendat hooaega ning möödunud aasta sügisel pikendas oma lepingut aastani 2022. Eelmise Euroopa-turnee tegi orkester maestro Järviga kolm aastat tagasi, kuid Eestisse tuldi esimest korda. Pärast Maarjamaal antud turnee avakontserti ootavad vallutamist Euroopa suurlinnad ning parimad kontserdisaalid: Londoni Royal Festival Hall, Pariisi Filharmoonia, Wiener Konzerthaus, Kölni Filharmoonia, Dortmundi Konzerthaus, Amsterdami Concertgebouw, Berliini Filharmoonia ja Brüsseli Palais des Beaux-Arts. Tuuril osalevad ka kaks solisti: Eesti kontserdil esinenud Argentina päritolu tšellist Sol Gabetta ning Gruusiast pärit pianist Khatia Buniatishvili, kes esitavad vastavalt Schumanni ja Beethoveni kontserte.
Siin väikeses Eestis elades tundub ehk, et meid teatakse-tuntakse laias maailmas päris hästi. Ringi reisides selgub siiski, et nii see tihti pole, kuid paljud minu tutvused, vestlused (ja mõnikord ka sõprused) on alanud kahest sõnast – Paavo Järvi. Seda, kui palju on Järvi perekond teinud Eesti tutvustamise heaks, on võimatu üle hinnata. Maailmakuulsate muusikutena on nad niikuinii pigem maailmakodanikud, kuid nende soov ennast eestlastena esitleda, Eestit ja eesti kultuuri tutvustada on liigutav.
Pärast laupäevast kontserti mõtlesin palju keele tähtsusele. Millest algab tõeline teineteisemõistmine ja kui suur roll on sõnadel? Kui tähtis on see, mida öelda ja kuidas öelda? Või millal midagi ütlemata jätta? Inglise keel, mis on selle orkestri töökeel, pole ei Paavo Järvi ega orkestri muusikute emakeel, kuid nad mõistavad üksteist suurepäraselt.
Järvide soov ennast eestlastena esitleda, Eestit ja eesti kultuuri tutvustada on liigutav.
Mul oli õnn kuulata ka kontserdile eelnenud proovi ning võisin vaid kadedusega tõdeda, millise sundimatusega loob Paavo Järvi nii proovis kui ka kontserdil atmosfääri, kus kõik asjaosalised tunnevad end hästi ja erilisena. Järvi suudab tuua muusikutest välja nende parima, nad on aktiivsed, tähelepanelikud, pühendunud ja loomingulised. Seda pole ma paraku näinud just liiga sageli. Mind lausa lummas see austus ja armastus, mida tajusin dirigendi ja tema orkestri vahel. Pole midagi parata – see on eeldus, et sünniksid erilised ja aastateks meelde jäävad kontserdid, vastupidisel juhul toimub üritus, kus kostavad küll helid, kuid «elus» muusikat pole. Usun, et enamik inimesi on seda kogenud.
Kontserdi avaloona kõlanud Tōru Takemitsu «How slow the wind» tõi eesti publikule killukese Jaapanit, loo fantaasiarikas kõlamaailm tekitas loodetavasti nii mõnelegi soovi selle ilmselt kuulsaima jaapani helilooja muusikat rohkem kuulata. Sol Gabettat on Eestisse juba ammu oodatud, tema tõlgendus Schumanni tšellokontserdist sel õhtul oli ühtaegu vaimustav ja liigutav. Gabetta on tundlik ja siiras muusik, kes suure kõlajõu asemel panustab pigem varjunditesse ja detailidesse. Seda imetlusväärsem oli, kui õnnestunud koostöö tekkis tema ja Paavo Järvi vahel, kui tundlikud partnerid olid orkestri muusikud sellele võrratule tšellistile.
Kogu esitusel oli tugev kurbuse, kohati lausa traagilisuse pitser, mida pole sel määral Järvi tõlgendustes varem märganud.
Teatrisaaliks ehitatud Estonia kontserdisaal pole teatavasti kontsertide jaoks väga sobiliku akustikaga ning seda tuletab meile pidevalt meelde ka äsja valminud EMTA suur saal, kus muusikud end palju vabamalt tunnevad ja publik head akustikat naudib. Seetõttu tundus täiesti uskumatu, kui hästi suutis Järvi jälgida solisti ja orkestri vahelist balanssi, nii et Gabetta mäng hetkekski orkestri alla ei mattunud. Esituses oli rohkesti paindlikkust ja mängurõõmu, tundlikkust ja sügavust, uhket ja jõulist väljendust ning intiimset pihtimust. Õhtu kulminatsioon oli Bruckneri imekauni 7. sümfoonia ettekanne ning kontserdisaalis pole ma Bruckneri muusikat mõjuvamalt kuulnud. Järvi suutis ühendada massiivsuse ja kerguse, laulvuse ja faktuurikihtide selguse. I osa üsna rahulik tempo lõi lummava kõlamaailma, kus oli ometi selge ja veenev ülesehitus; jälgida teose vormi kujundamist kogu sümfoonia ajal oli omaette nauding. Kogu esitusel oli tugev kurbuse, kohati lausa traagilisuse pitser, mida sel määral pole Järvi tõlgendustes varem märganud. Värske ja kütkestav nägemus sellest vist ühest kaunimast muusikaliteratuuri sümfooniast jääb kahtlemata kauaks meelde.
Lisapalana esitatud «Kodumaine viis» oli oma sügavas väljendusjõus ääretult liigutav ning kontserti lõpetav Sibeliuse «Valse triste» oma plahvatusliku kulminatsiooniga väljus selle esitusega lõplikult lisapala staatusest, kujunedes küll lühikeseks, kuid sügavaks dramaatiliseks episoodiks.
Paavo Järvi on NHK sümfooniaorkestri peadirigent viiendat hooaega ning möödunud aasta sügisel pikendas oma lepingut aastani 2022. Eelmise Euroopa-turnee tegi orkester maestro Järviga kolm aastat tagasi, kuid Eestisse tuldi esimest korda. Pärast Maarjamaal antud turnee avakontserti ootavad vallutamist Euroopa suurlinnad ning parimad kontserdisaalid: Londoni Royal Festival Hall, Pariisi Filharmoonia, Wiener Konzerthaus, Kölni Filharmoonia, Dortmundi Konzerthaus, Amsterdami Concertgebouw, Berliini Filharmoonia ja Brüsseli Palais des Beaux-Arts. Tuuril osalevad ka kaks solisti: Eesti kontserdil esinenud Argentina päritolu tšellist Sol Gabetta ning Gruusiast pärit pianist Khatia Buniatishvili, kes esitavad vastavalt Schumanni ja Beethoveni kontserte.
Siin väikeses Eestis elades tundub ehk, et meid teatakse-tuntakse laias maailmas päris hästi. Ringi reisides selgub siiski, et nii see tihti pole, kuid paljud minu tutvused, vestlused (ja mõnikord ka sõprused) on alanud kahest sõnast – Paavo Järvi. Seda, kui palju on Järvi perekond teinud Eesti tutvustamise heaks, on võimatu üle hinnata. Maailmakuulsate muusikutena on nad niikuinii pigem maailmakodanikud, kuid nende soov ennast eestlastena esitleda, Eestit ja eesti kultuuri tutvustada on liigutav.
Pärast laupäevast kontserti mõtlesin palju keele tähtsusele. Millest algab tõeline teineteisemõistmine ja kui suur roll on sõnadel? Kui tähtis on see, mida öelda ja kuidas öelda? Või millal midagi ütlemata jätta? Inglise keel, mis on selle orkestri töökeel, pole ei Paavo Järvi ega orkestri muusikute emakeel, kuid nad mõistavad üksteist suurepäraselt.
Järvide soov ennast eestlastena esitleda, Eestit ja eesti kultuuri tutvustada on liigutav.
Mul oli õnn kuulata ka kontserdile eelnenud proovi ning võisin vaid kadedusega tõdeda, millise sundimatusega loob Paavo Järvi nii proovis kui ka kontserdil atmosfääri, kus kõik asjaosalised tunnevad end hästi ja erilisena. Järvi suudab tuua muusikutest välja nende parima, nad on aktiivsed, tähelepanelikud, pühendunud ja loomingulised. Seda pole ma paraku näinud just liiga sageli. Mind lausa lummas see austus ja armastus, mida tajusin dirigendi ja tema orkestri vahel. Pole midagi parata – see on eeldus, et sünniksid erilised ja aastateks meelde jäävad kontserdid, vastupidisel juhul toimub üritus, kus kostavad küll helid, kuid «elus» muusikat pole. Usun, et enamik inimesi on seda kogenud.
Kontserdi avaloona kõlanud Tōru Takemitsu «How slow the wind» tõi eesti publikule killukese Jaapanit, loo fantaasiarikas kõlamaailm tekitas loodetavasti nii mõnelegi soovi selle ilmselt kuulsaima jaapani helilooja muusikat rohkem kuulata. Sol Gabettat on Eestisse juba ammu oodatud, tema tõlgendus Schumanni tšellokontserdist sel õhtul oli ühtaegu vaimustav ja liigutav. Gabetta on tundlik ja siiras muusik, kes suure kõlajõu asemel panustab pigem varjunditesse ja detailidesse. Seda imetlusväärsem oli, kui õnnestunud koostöö tekkis tema ja Paavo Järvi vahel, kui tundlikud partnerid olid orkestri muusikud sellele võrratule tšellistile.
Kogu esitusel oli tugev kurbuse, kohati lausa traagilisuse pitser, mida pole sel määral Järvi tõlgendustes varem märganud.
Teatrisaaliks ehitatud Estonia kontserdisaal pole teatavasti kontsertide jaoks väga sobiliku akustikaga ning seda tuletab meile pidevalt meelde ka äsja valminud EMTA suur saal, kus muusikud end palju vabamalt tunnevad ja publik head akustikat naudib. Seetõttu tundus täiesti uskumatu, kui hästi suutis Järvi jälgida solisti ja orkestri vahelist balanssi, nii et Gabetta mäng hetkekski orkestri alla ei mattunud. Esituses oli rohkesti paindlikkust ja mängurõõmu, tundlikkust ja sügavust, uhket ja jõulist väljendust ning intiimset pihtimust. Õhtu kulminatsioon oli Bruckneri imekauni 7. sümfoonia ettekanne ning kontserdisaalis pole ma Bruckneri muusikat mõjuvamalt kuulnud. Järvi suutis ühendada massiivsuse ja kerguse, laulvuse ja faktuurikihtide selguse. I osa üsna rahulik tempo lõi lummava kõlamaailma, kus oli ometi selge ja veenev ülesehitus; jälgida teose vormi kujundamist kogu sümfoonia ajal oli omaette nauding. Kogu esitusel oli tugev kurbuse, kohati lausa traagilisuse pitser, mida sel määral pole Järvi tõlgendustes varem märganud. Värske ja kütkestav nägemus sellest vist ühest kaunimast muusikaliteratuuri sümfooniast jääb kahtlemata kauaks meelde.
Lisapalana esitatud «Kodumaine viis» oli oma sügavas väljendusjõus ääretult liigutav ning kontserti lõpetav Sibeliuse «Valse triste» oma plahvatusliku kulminatsiooniga väljus selle esitusega lõplikult lisapala staatusest, kujunedes küll lühikeseks, kuid sügavaks dramaatiliseks episoodiks.
Comments