Tuesday, January 12, 2010

Baden-Badeni publik kinkis oma südame Paavo Järvile ja Radu Lupule

Kultuur 30 Dec 2009 Aino Siebert
www.eesti.ca

Need kunstnikud, keda kutsutakse esinema Festspielhausi lavale, on jõudnud kunstiolümpose tippu. Saksamaa üks kuulsamaid ooperi- ja kontserdihooneid avati 1998. a., see ehitati Viini arhitekti, prof. Wilhelm Holzbaueri plaanide kohaselt Baden-Badeni vana jaamahoone ühendusse ja siia mahub 2500 külastajat. Juba kümnendat aastat juhib erakapitalil tegutsevat kontserdimaja Andreas Mölich-Zebhauser, dirigendi ja pianisti Theo Mölichi poeg. Seetõttu sai ta juba varakult tutvuda ooperi- ja kontserdirepertuaariga ning kutsub oma majja ainult kunsti crème de la crème’t. Paavo Järvi ja tema Bremeni orkester kuuluvad sellesse kategooriasse.


Paavo Järvi ja Radu Lupu.
Foto: A. Siebert

Paavo Järvi ja tema Bremeni orkester

Grammy auhindade võitja Paavo Järvi on oma põlvkonna üks nõutumaid dirigente. Tal on eksimatu vaist otsida välja häid ja erilisi orkestreid. Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie kunstilise juhina tegutseb maestro alates 2004. aastast. Selle orkestriga on ta lindistanud Ludwig van Beethoveni kõik sümfooniad, mis leidsid ka tee muusikakriitikute südametesse: kohe esimene CD võitis Saksa heliplaatide kriitika auhinna. Ajaleht New York Sun leidis kaks aastat tagasi samuti, et Bremeni orkester on „nüüdisaja autoriteetseim Beethoveni-orkester“. USA ajalehe hinnangu paikapidavust tõestavad Bonnis igal sügisel toimuvad Beethoven-festivali ettekanded: kontserdid pole mitte ainult kuni viimase kohani välja müüdud, vaid publik on sõna otseses mõttes orkestri ja tema dirigendi ees põlvili; aplausid ja braavo-hõiked ei taha kuidagi lõppeda.

Deutsche Kammerphilharmonie on asutatud 1980, alates 1992. aastast on orkestri kodukohaks Bremen. Orkester majandab ennast ise, iga muusik on ka orkestri omanik. Kõik otsused langetatakse demokraatlikult ja lisaks kontserditele tegeldakse ka pedagoogilise tööga: enne ettekandeid organiseeritakse sissejuhatusi, samuti tehakse innovatiivset koostööd noortega. See kõik on Paavo Järvi hinges, ta paneb suurt rõhku sellele, et publikus oleks noori klassika-armastajaid.

Beethoveni-orkestrina kuulsaks saanud orkestri repertuaaris on palju teisigi aardeid. Baden-Badenis esitati seekord Igor Stravinski (1882-1971) „Pulcinella“, süit Giovanni Battista Pergolesi järgi ja Robert Schumanni (1810-1856) sümfoonia nr. 3 Es-duur op. 97 „Rheinische“, aga ka sama helilooja Kontsert klaverile ja orkestrile A-moll op. 54, kus solistina esines tänapäeva üks huvitavamaid ja mainekamaid pianiste, rumeenlane Radu Lupu.

Tagasihoidlikult fantastiline

Optilisest vaatevinklist jälgides ei või Radu Lupust (snd. 1945) kuidagi arvata, et ta on nüüdisaja üks suurim pianist. Ent kui ta istub oma vanale toolile klaveri ees, haarab ta oma erilise võlujõuga publiku kohe kaasa. Alustanud 6-aastaselt muusikaõpingud, debüteeris Lupu 6 aastat hiljem juba oma helitöödega. Stipendium võimaldas tal omandada teadmisi Moskva konservatooriumis Galina Eghjazarova, Heinrich Neuhausi ja hiljem Stanislav Neuhausi juures. 1966 võitis ta Van Cliburni nimelise ja aasta hiljem Enescu rahvusvahelised võistlused ning seejärel ka Leedsi konkursi. Mees, kes ei anna kunagi intervjuusid, esineb reeglipäraselt solistina kõikide mainekate orkestritega: debüüt oli 1978 Berliini filharmoonikutega Herbert von Karajani juhtimisel Salzburgi muusikafestivalil. Ka üle ookeani on Radu Lupu armastatud külaline alates 1972. aastast, mil ta esines Cleveland Orchestra’ga Daniel Barenboimi juhatusel.

Märtsis 2006 anti pianistile üle Premio Internazionale Arturo Benedetti Michelangeli auhind, tunnustamaks tema elutööd.

Radu Lupu ja Deutsche Kammerphilharmonie Paavo Järvi juhtimisel tegid Schumanni klaverikontserdile igati au – nii solist kui muusikud sukeldusid harmoonilisse muusikalisse kahekõnesse. Tihti viskas Radu Lupu rahuloleva naeratusega pilgu dirigendi ja muusikute poole ning tänutäheks kooskõlalisuse eest sai Paavo Järvi publiku tormilise aplausi saatel fantastiliselt klaverikunstnikult kallistuse.

Lisapalana said muusikasõbrad kuulda Robert Schumanni teost „Fantaasiapalad klaverile, oopus 12 nr. 1 Des-duur“. Saalis valitses täielik vaikus, igaühele tundus, et Radu Lupu mängib ainult temale. See oli kindlasti suurepärase muusikaõhtu üks kõrgpunkt.

Paavo Järvi fenomen

Tõelisi muusikaelamusi saab dirigent jagada publikule ainult siis, kui tema ja orkestri vaheline „keemia“ klapib. See, et Bremeni muusikud armastavad oma kunstilist juhti, tuli õhtu jooksul selgelt esile. Mul on olnud paaril korral õnn jälgida Paavo Järvi proove orkestriga. Eestlane oskab diplomaatiliselt kortse siluda ja muusikutest tänu oma karismale viimase välja „tirida“. Ka kontserdi ajal ei kaotanud orkestri juht hetkekski kontakti muusikute ega publikuga.

Kuulajaid ei paelunud mitte ainult kunstnike geniaalsus, vaid ka dirigendi „kehakeel“, mis ütles: vaadake, siin on emotsioonid – õrnus, draama, armastus, traagika. Muusikaelamusi kroonisid samuti orkestrantide täiuslik pillitehnika ja kontakt dirigendiga, mis ilmnes esiteks Stravinski teoses – kohtumised klaasi tõsta armastava ja rõvedat keelt kasutava tölplase Pulcinellaga. Stravinski kirjutas ka samanimelise balleti muusika, inspireerituna Pergolesist, kellega ta tutvus 1917, olles koos Pablo Picassoga Napolis. Eksituste ja armukadedusega kuulsaks saanud Pulcinella teemal arenes orkestrisüit.

Hoopis teistsugune helilooja on romantik Robert Schumann, kes kirjutas oma 3. sümfoonia Es-duur op. 97, mida on nimetatud ka Reini-sümfooniaks (Rheinische) kuu aja jooksul, 1850. a. sügistalvel. Juba pealkiri ütleb, et teos on loodud pärast tema kolimist Dresdenist Düsseldorfi – selle eufoorilise meeleolu, mida ta ise tundis uude kodukohta saabumise üle, leiab ka tema heliteosest – muusika interpreteerib „reinimaalaste rõõmsameelsust“.

Publik tunnustas emotsiooniderikast ja perfektset muusikaõhtut kauakestva aplausiga, mille eest orkester tänas omakorda lisapalaga – Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr. 1 C-duur op. 21 Adagio – allegro molto e vivace.

Mis on Paavo Järvi saladus? Klassikalise muusika sfääris ei piisa tänapäeval ainult professionaalsusest ja andekusest. Eesti dirigendi populaarsus seisneb ennekõike selles, et ta on avatud; et tal on julgust käia oma teed; et ta on tajunud aja hinge ja osanud klassikalise muusika muutuva rolliga perfektselt ümber käia. Kui vanasti joosti juubeldades ainult popkunstnike järele, siis on see efekt nüüd jõudnud ka ooperi- ja sümfooniamaailma.

Saalis istuv publik ootab mitte ainult teost täiuslikus pakendis, vaid selle kõrval peavad ka solistid, dirigendid ja orkestri liikmed olema valmis nendega „suhtlema“. Dialoog helilooja, ettekandja ja publiku vahel ei tohi aga olla lavastatud, sest kunstiarmastajad on pikkade „antennidega“ ja püüavad kinni iga võltsingu. Ka siinkohal on Paavo Järvil õnnestunud leida õige rada, mis viib otse muusikasõprade südametesse.

Baden-Badeni Festspielhausis oli Radu Luput, Paavo Järvit ja orkestrit Deutsche Kammerphilharmonie Bremen kuulamas üllatavalt palju noori, mh kohaliku Richard Wagneri gümnaasiumi õpilasi. Jutlesin noorte muusikaarmastajatega vaheajal ja mulle meenus nende emotsioone kuulates oma lapsepõlv, mil tegin ise esimest korda tutvust klassikalise muusikaga – tollal seisis dirigendipuldis Neeme Järvi. Hinge tuli eriliselt soe tunne, et Paavo on selle teiste vaimustamise oskuse oma isalt pärinud.

No comments: