Monday, January 18, 2010

Järvimuusika

Ivalo Randalu
15.1.2010
sirp.ee


30. detsembril jõudis ETVs ekraanile muusikatuttavatest oodatud „Järvimuusika” (kordusega 1. jaanuaril), mida vaadanuksin uuesti ilma lubadusetagi nähtust kirjutada. Teistkordsel vaatamisel asetusin mõttes muulase positsioonile, s.t et kuidas võtaks pakutava vastu näiteks iirlane või austerlane? Meil teab iga mõistlik koolinoorgi, kes on Järvi(d) ja mis on Leigo oma „Järvemuusikaga”.

Selge, et raja taga filmi originaalpealkiri – nii mõistetav ju meil – ei lähe, mida kus asemele pakutakse, ei tea. Samas tuleb siingi toonitada, et tegu pole kontsertfilmiga, vaid kokku on esmakordselt tulnud ühest kännust võrsunud kolme põlvkonna 16 nii suurt kui väikest inimest USAst, Saksast, Inglismaalt, Šveitsist ja Soomest. Keskmes muidugi mentor Neeme. Usutavasti tõi film Neeme Järvi tundjaile meelde ka mõnda tähelepanu väärivat mäluriiulilt. Mõistagi ootasime 1960. aastal väga tema noort annet stagneerunud esindusorkestrit parendama ja saime peatselt ka tasutud. Mina isiklikult eriti meeldiva jahmatusega 1964. aastal Šostakovitši IV sümfooniaga, kui võtsin Järvit ja meie tagasihoidlikku orkestrit võrrelda suure Svetlanovi ja Moskva tippsümfoonikute igati normaalse esitusega: Järvi vaid tegi kiired osad pisut kiiremini, aeglased aeglasemalt ning saavutas hoopiski rabavama tulemuse – imelihtne, eks? Järvi on muidugi tempode suurmeister, hoidis niiviisi ärkvel ju teatrietendusigi. Tal on haruldane võime saada sisse võetud sellest, mis parajasti käsil. Igas, ka keskpärases partituuris leiab ta iva (Artur Uritamm!), rääkimata väärtmuusikast.

Esimeselt Ameerika reisilt naastes mängis Neeme ETV toimetuses vaimustusega Yvesi plaati – sisemine põlemine on talle omane, sellega haarab ta enda ümber kõiki. Nõnda siin filmiski, kuigi väliselt ei särisegi suurt. Veel ootasin ja otsisin pildis Liliani. Kui nad 1960. aastal Tallinna saabusid, keeldus nääpsuke proua venekeelsena meiega vene keeles suhtlemast – vähem kui aastaga võinuks Järvide siis veel olemata lapsed pidada emakeeleks eesti keelt. Filmis hoidub Lilian fookusesse sattumast, kroonikakaadris kodumaad esimest korda taaskülastades (1989) pöörab ta kõrvale, varjamaks liigutuspisaraid. Tean, et Lilian on olnud kõige olulisem inimene Neeme ja nende laste elus. Ei kipu aga mees-Järvid temast otsesõnu rääkima, Neeme üksnes: „Elu organiseerimine, see on naise roll. Hea, kui ta ei ole muusik”... „Meie, muusikud, oleme erilised inimesed,” kiidab Paavo riburada. Ja see ei ole poos, on lihtsalt tõdemus. Kuidas siis kujutatakse muusikutest Järvide kokkutulekut (pärast kaadritagust tekstilist ekspositsiooni, kus kuuleme Neeme Järvi elutööst: 50 välisriiki, 400 helikandjat, maailmaorkestrid ...)?

Üheks elemendiks on loomulikult piki päeva kulgevad Soome Järvide kammeransambli, perekammerorkestri ja vilksamisi ka sümfooniaorkestri proovid, seda nii otsetähenduses kui enamgi veel keskkonnana. Sest peamiseks on ikkagi dünastia liikmed, nende tutvustus, lood ja seosed. Neid pole vähe: Neeme ise, Paavo koos viiuldajast abikaasa Tatjanaga, Kristjan koos flötistist abikaasa Hayleyga, flötistist tütar Maarika (sedakorda prantslasest meheta), vennapoeg Teet pianistist abikaasa Mariga, nende tšellistist poeg Marius ja veel mõned, kelle vanaisaks Vallo Järvi. Kõigil on midagi jutustada, pea kõigile lisavad mõnda autorirepliigid. Siinkohal tulebki kiita kaadritagust teksti, mis antud lühidalt ning mõjub oma sagedusele vaatamata diskreetsena, sulandub hästi narratiivi. (Võib ette kujutada muret balansi otsimisel: kui palju pakkuda infot võõrastele, omasid sealjuures tüütamata? Siiski – küsige kodus või kõrgkoolides, kas või, mis oli/ on Rooma Accademia Nazionale di Santa Cecilia dirigentide konkurss, millal ja kuidas see puutus Neeme Järvisse?)

Kui veel prooviepisoodidel eraldi peatuda, siis ühte suhteliselt pikemat ja meeldejäävamat stseeni kannavad Neeme ja Kristjan kahekesi, jälgides kaadri taha jääva Paavo juhatatavat barokset flöödikontserti. Papa, viidates mitte just täiuslikule pulsi tabamisele, seab noorema poja kätt tundlikumale tööle ja käsib teda selles asjas nimekale vennale „ära teha” – tõsine meistrikursuse demonstratsioon mõnusas huumorikastmes! Kogu filmi ainukeseks fopaaks pean aga üldisest leebest tonaalsusest välja kukkuvat lõiku orkestriga, kus Neeme Järvi teeb kurja häält – tundub uskumatu, et keegi hakkab mängima enne märguannet või unustab noodid proovi kaasa võtmast! Oli see nali või mitte, mõlemal puhul sobiks antud koolipoisilik seik kõrvale jätta. Üheks pealiiniks Neeme kõrval on Vallo Järvi ja tema pere oma, kus on kasutatud samuti parajal määral filmi- ja fotomaterjale, mis eeldas põhjalikku tööd ja ka raskeid valikuid. Mahukas on kahtlemata olnud filmimine Leigol (juhtoperaator Teet Konksi), seda paralleelselt vähemalt kümnel suunal.

Paradoksaalne küll, kuid pea alati on filmidokumentalistikas, nagu raadio- ja telesaadeteski, formaati vormimine vähem piinav materjali nappuse, mitte külluse korral. Kõnesolevas filmis on aga tegu just paljude üksiklugude ja mitut puhku veel ajaliste tagasihaaretega. Ometi suudeti hoiduda ülekoormamisest, montaaž on elulooliste võtmemomentide kronoloogia paigutise vabaduse juures sujuv (näiteks Neeme rida alustatakse sisuliselt lahkumisavalduse ja -kontserdiga Estonia kontserdisaalis 1. oktoobril 1979. aastal, isa-ema juurde pöördutakse seevastu alles pärast tutvumist Teedu poja Madisega). Nii või teisiti, film sujub ikkagi loomulikult ja ambitsioonitult. Meeldival kombel puuduvad igasugused enesekergitused ja suured sõnad, möödaniku valud jäetakse vaataja enda ohata. Ning huumor on soe – mäletate laulupeolt väikemeest, Kristjani poega, kes laulukaare ees isaga võidu vahvasti takti lõi (kroonika)? Filmist saame teada, et peagi järgnes tõsine tragöödia – miks ka temale pärga kaela ei pandud! Muide, filmi „motoks” on valitud stseen kiigel, kus kolm tüdrukutirtsu üksteise järel avaldavad otsusekindlalt soovi saada viiuldajaks. Armas naiivsus, kui me ei teaks, kes on Järvid, ja kui 50 minuti möödudes ei elataks kaasa öisele finaalile, täis muusikat ja elavat tuld. Saabuvad lahkumishetked, mil vaatajale peaks meenuma, et just äsja oli vanaisa rahul: „Musu saab palju!”. Väga õige asja eest, ütleksid nagu filmi tegijadki.

Kuid lõputekst pole verbaalpateetiline, konstateeritakse üksnes, et esimene, kes tuleb poole sajandi järel sügisel 2010 tagasi ERSOt hoidma, on Neeme Järvi. Õnnitlus juba teise väärttöö eest Ruth Alakülale!

No comments: