Interview with Paavo from Pärnu, Estonia
August 1, 2008
Paavo järvi: Ärge unustage, et paljud 20. sajandi geniaalsed muusikud elasid suviti Pärnus.
Ilmas ei ole just palju muusikute perekondi, kus pojad isa jälgedes pühendunult astudes kogu maailma heaks midagi ära teha suudavad, sellega austuse välja teenivad ja oma kodumaad meeles pidades rahva südame uhkusega täidavad.
Paavo Järvi on 45aastane dirigent, mainekas ja nõutud muusik mitmel kontinendil.
Paavo Järvi Sibeliuse kantaatide plaadistus tõi eesti muusikutele esimese Grammy auhinna. Praegu tegutseb dirigendi käe all kolm orkestrit ja kahe aasta pärast lisandub neljaski, Paavo Järvi on ERSO kunstiline nõustaja. Peale selle kuhjaga muid muusikaga seotud tegevusi. Kas oli juba päris noorena selge, et lähete isa jälgedes? Oli küll. Tahtsin alati olla dirigent. Ma ei mäleta aega, kui ma poleks tahtnud dirigendiks saada. See oli ammu enne seda, kui teada sain, mis see dirigeerimine üldse on. Nägin isa. Ta oli kodus alati täis entusiasmi, armastab nakatavalt muusikat. Nii loomulik oli saada muusikuks. Kas isa on teile olnud suurim õpetaja ja eeskuju? Kriitik? Isa on kindlasti olnud minu suurim õpetaja ja eeskuju. Kas just kriitik, aga ta on alati mind palju õpetanud, näidanud ette ja juhtinud tähelepanu detailidele, mida ise ei märka. Kui nii mõelda, on tegemist tavatu erialaga. Vend Kristjan on minust kümme aastat noorem, tema oli seitsme-kaheksane, kui jõudsime Ameerikasse. Kuigi Kristjan on Ameerikas üles kasvanud, oli tema tee dirigendiks samasugune kui minul. Meie isa on väga lahke mees ja oli alati valmis meid õpetama. Neeme Järvil tuli ise endale maailmas teed rajada, kas teil on selle võrra lihtsam olnud? Lihtsam ja raskem. Üldiselt on sellest mulle palju kasu olnud. Algus oli ehk kergem kui teistel, kuid see tähendas avalikkuse suuremat kriitikat, sest kõik tahtsid näha, mis see poiss teha oskab. Ma ise pean tõeliseks abiks isa professionaalseid näpunäiteid igasuguste muusikaliste ja tehniliste võtete osas. Tema kogemused on need, mida üks vanem meister saab nooremale edasi anda. Ega üks dirigent teisele dirigendile palju ütle, aga isa pojale ütleb. Need on professionaalsed saladused, mida tihti elu jooksul ei õpitagi ära, sest pole kedagi, kes sellele tähelepanu juhib. Selles mõttes on isal minu elus hindamatu väärtus. Teie eesti keel kõlab veatult ja aktsendita. Ometi olete 28 aastat elanud USAs, küllap on teist saanud maailmakodanik? Võib-olla küll. Tänapäeval ei ole enam nii selge, mis tähendab olla ühe riigi kodanik. Sul võib olla pass ühest riigist ja pärineda võid hoopis teisest. Levinud arusaamine kodakondsusest on nüüd muutumas. Orkestrites on tänapäeval rahvusvaheliselt kirju koosseis, sinna värvatakse ainult kvaliteedi alusel, muud näitajad jäetakse kõrvale. Mis kodakondsus teil on, mis keeles mõtlete? Mul on Eesti kodakondsus ja Ameerika oma ka. Üldiselt mõtlen Eestimaal ja mujalgi, kui olen omaette, eesti keeles. Kui teen näiteks Inglismaal tööd, mõtlen inglise keeles. Orkestritega suheldes tuleb rohkem ette näidata ja vähem rääkida, põhiliselt kasutan inglise keelt, aga hakkama saan ka saksa ja vene keeles. Kus asub teie kodu? Üks on Ameerikas, üks Londonis ja üks Eestis. Millal märkasite, et teid hakati maestroks kutsuma? See on olnud algusest peale. Ühest küljest on see aunimetus, teisest küljest professionaalne nimetus. Kui orkestrant ei tea, kuidas öelda, kutsub maestroks. See on neutraalne ja korrektne ametinimetus, selge tiitel. Vanasti oli see võib-olla erilise austuse märgiks, aga praegu enam mitte. Kuigi, et seda nimetust ära teenida, on vaja vist vanust ja kogemusi. Minul endal pole vajadust, et keegi mind nii hüüaks. See maestro värk pole üldse tähtis. Minu ambitsioonid on pigem muusikalised. Muusikamaailmas võib lõpmatuseni unistada, mida teha. Mind on niimoodi kasvatatud, et kuidagimoodi peab olema Eestile alati kasulik. Tunnen, et kõige rohkem saan olla kasulik eesti heliloojate loomingu propageerimisel. 2010. aastal saab teist Orchestre de Paris peadirigent, seda kollektiivi on juhtinud teiste seas selline legend nagu Herbert von Karajan. Kas dirigentide maailmas on kõva konkurents ja mis on selle karjääri tipp? Konkurents on erakordselt terav. Tegelikult on see isikliku ambitsiooni küsimus. Minu jaoks ei ole kuulsuse tagaajamine nii tähtis. Mulle on tähtis, et saaksin teha hea orkestriga sellist muusikat, mida tahan. Et mul tekiks orkestriga pikemaajaline kontakt. Karjääri mõttes ei ole mul kõrgemale püüda, juhatan maailma parimaid orkestreid ja muusikalises mõttes on mul olemas kõik, mida tahta. Ameerika orkestrid on muidugi kuulsad – New Yorgi, Chicago ja Philadelphia –, aga ka Berliini ja Viini filharmoonikud. Need kollektiivid on legendaarseks saanud plaadistuste, turneede ja kuulsate dirigentide tõttu. Kui minu motiiv oleks iga hinna eest neid juhatada, poleks see minu liin. Minu jaoks on tähtis oma orkester, sest siis on resultaat parem. Seepärast olen külalisdirigent võimalikult vähe. Kui suur on teie pere? Millist rolli mängib muusika teie kodus? Pere elab Ameerikas või Londonis – olenevalt sellest, kas olen Euroopas või mitte. Suviti püüame olla Eestis. Abikaasa on erialalt viiuldaja. Mul on kaks last, Ingrid on kahene ja Lea neljane. Tüdrukud armastavad laulda ja igal õhtul ooperit kuulata. Kui nad ennast hästi üleval peavad, võivad nad pärast õhtusööki ja enne uinumist kuulata-vaadata DVD-l ühe vaatuse ükskõik mis ooperit. Praegu on väga populaarsed “Figaro pulm” ja “Sevilla habemeajaja”, aga ka Verdi. Lastele ooperid väga meeldivad, eriti kui peale kuulamise saab vaadata. Püüame koos olla nii palju, kui on võimalik. Muidugi sellist normaalset elu, kus isa tuleb õhtul töölt koju, meil ei ole. Eriala on selline. Leigo järvemuusika festivalil astub üles Järvide dünastia, enam kui tosin Järvi-nimelist nooremat ja vanemat. Kui tihti kokku saate? Meid kolmegi ühte kohta saada on hästi suur probleem. Kristjan on näiteks hõivatud, ei saanudki tulla. Oleme sageli üks ühel, teine teisel kontinendil. Plaanide koordineerimine on kõige ebameeldivam tegevus. Kas teil on mõni huvi, mis pole muusikaga seotud? Tõesti, muusika on mulle ühtlasi hobi. Golfi ma ei mängi. Mulle meeldib mitte midagi teha, olla. Seda aega on nii vähe, sellepärast see mulle meeldib. Niisama rannas on hea olla. Mul on suur plaadi- ja noodikogu, häid veine kogun ja head toitu armastan. Kas vaikus meeldib teile? Vaikus on hea. Igasugune taustamuusika on keskkonna saastamine. Eelistan vaikust ebamäärasele taustameloodiale, mida õigupoolest ei kuule. See võtab energiat, sest muusikuna püüan meloodiat tabada. Pealiskaudne muusika ei meeldi mulle. Näiteks ei tea ma midagi haledamat kui selle aasta Eurovisioon. Lauludel pole oma maaga enam mingit sidet, need laulud on tühjad, banaalsed. Vaatamata sellele tuleb tunnistada, et minevikus on Eurovisioonis väga häid laule esitatud. Olete avaliku elu tegelane. Eesti kõmulehtedes ja seltskonnaajakirjanduses dirigendid eriti ei figureeri, kuidas on lood Inglismaal ja Ameerikas? Püüan sellistest asjadest eemale hoida, sest sel puudub minu silmis tähendus ja väärtus. Kui lugesin viimati uudiseid, olid esikohal Angelina Jolie kaksikud, teisel kohal see, et 35 inimest sai surma Iraagis autopommi plahvatuses. Elu on märksa sisukam ja huvitavam. Eestis kõmulehti sirvides tõdesin, et ma ei tunne ühtki inimest, kellest seal kirjutati. See, et mingi ärimees ostis uue auto, ei ole minu meelest küll kirjutamist väärt. Meistrikursusi põgusalt jälgides võib öelda, et olete innukas õpetaja. Mulle jubedalt meeldib see. Kunagi on mul kavas hakata sellega palju rohkem tegelema. Õpin ise sellest kõvasti. Mulle meeldib kaks asja: noorteorkestritega tööd teha ja dirigente õpetada. Dirigentide juhendamine on huvitav, tähendab tegelemist inimestega ja see meeldib mulle vahel isegi rohkem kui muusika. Mul on kahju, et mul pole õnnestunud Eestis luua üht väga hea tasemega noorteorkestrit. Noored on Eesti tulevikumuusikud. Viibisin äsja Šveitsis noorteorkestrite festivalil, kogesin erakordselt nakatavat, huvitavat ja inspireerivat õhkkonda. Kahjuks ei olnud seal ühtki mängijat Eestist. Muusikas on kõige tähtsamad inimesed heliloojad. Eestit tuntakse maailmas heliloojate ja dirigentide poolest. Olgem uhked! Arvan, et Eestis võiks olla rohkem orkestreid, maanoortel võiks olla suurem võimalus kodukoha lähedal koosmängu harjutada. Millised on teie sidemed Pärnuga? Meie õde Mariga oleme poolpärnakad. Mulle meeldib Pärnu. See linn on mulle eriliselt südamelähedane. Ma lihtsalt naudin seda iga kord, kui mööda linna ringi käin. Tunnen isegi siinsed sääsed ära, kes mind sõbralikult hammustama tulevad. Mulle meeldivad ilusti korda tehtud vanad puumajad. See on erakordne koht. Olime kooliajal igal suvel kolm kuud Kirbu jõe ääres. Vanaema elas Pärnus, maakodu asus Kirbu jõe ääres. Käisime isegi nüüd seda kohta vaatamas, seal on kõik niivõrd muutunud. Kus varem oli lage, on nüüd mets. Üks asi veel. Pärnu peaks jätkama kultuurilinnana ega muutuks odava turismi linnaks. Et siin säiliks kultuuriturism. Mida rohkem investeerida Pärnu kultuuri ja siduda seda Pärnu linnaga, seda kõrgemaks linna hind muutub. Saltzburgi ei teadnud aastakümnete eest keegi, aga nüüd on selles väikses linnakeses teatripiletid juba viieks aastaks välja müüdud. Mitte Viinis. Pärnu on imeilus koht. Toetage kultuuri, toetage Oistrahhi-festivali, ja mitte ainult rahaga. Kultuur peaks olema linna arenguplaani üks tähtsaid osi, siis muutub ja kasvab linna imago. Ärge unustage, et paljud 20. sajandi geniaalsed muusikud, näiteks Oistrahh, Šostakovitš, elasid suviti Pärnus, nautides Pärnu kultuurset hõngu. Muidu muutub Pärnu harilikuks väikseks linnaks.
Paavo Järvi on 45aastane dirigent, mainekas ja nõutud muusik mitmel kontinendil.
Paavo Järvi Sibeliuse kantaatide plaadistus tõi eesti muusikutele esimese Grammy auhinna. Praegu tegutseb dirigendi käe all kolm orkestrit ja kahe aasta pärast lisandub neljaski, Paavo Järvi on ERSO kunstiline nõustaja. Peale selle kuhjaga muid muusikaga seotud tegevusi. Kas oli juba päris noorena selge, et lähete isa jälgedes? Oli küll. Tahtsin alati olla dirigent. Ma ei mäleta aega, kui ma poleks tahtnud dirigendiks saada. See oli ammu enne seda, kui teada sain, mis see dirigeerimine üldse on. Nägin isa. Ta oli kodus alati täis entusiasmi, armastab nakatavalt muusikat. Nii loomulik oli saada muusikuks. Kas isa on teile olnud suurim õpetaja ja eeskuju? Kriitik? Isa on kindlasti olnud minu suurim õpetaja ja eeskuju. Kas just kriitik, aga ta on alati mind palju õpetanud, näidanud ette ja juhtinud tähelepanu detailidele, mida ise ei märka. Kui nii mõelda, on tegemist tavatu erialaga. Vend Kristjan on minust kümme aastat noorem, tema oli seitsme-kaheksane, kui jõudsime Ameerikasse. Kuigi Kristjan on Ameerikas üles kasvanud, oli tema tee dirigendiks samasugune kui minul. Meie isa on väga lahke mees ja oli alati valmis meid õpetama. Neeme Järvil tuli ise endale maailmas teed rajada, kas teil on selle võrra lihtsam olnud? Lihtsam ja raskem. Üldiselt on sellest mulle palju kasu olnud. Algus oli ehk kergem kui teistel, kuid see tähendas avalikkuse suuremat kriitikat, sest kõik tahtsid näha, mis see poiss teha oskab. Ma ise pean tõeliseks abiks isa professionaalseid näpunäiteid igasuguste muusikaliste ja tehniliste võtete osas. Tema kogemused on need, mida üks vanem meister saab nooremale edasi anda. Ega üks dirigent teisele dirigendile palju ütle, aga isa pojale ütleb. Need on professionaalsed saladused, mida tihti elu jooksul ei õpitagi ära, sest pole kedagi, kes sellele tähelepanu juhib. Selles mõttes on isal minu elus hindamatu väärtus. Teie eesti keel kõlab veatult ja aktsendita. Ometi olete 28 aastat elanud USAs, küllap on teist saanud maailmakodanik? Võib-olla küll. Tänapäeval ei ole enam nii selge, mis tähendab olla ühe riigi kodanik. Sul võib olla pass ühest riigist ja pärineda võid hoopis teisest. Levinud arusaamine kodakondsusest on nüüd muutumas. Orkestrites on tänapäeval rahvusvaheliselt kirju koosseis, sinna värvatakse ainult kvaliteedi alusel, muud näitajad jäetakse kõrvale. Mis kodakondsus teil on, mis keeles mõtlete? Mul on Eesti kodakondsus ja Ameerika oma ka. Üldiselt mõtlen Eestimaal ja mujalgi, kui olen omaette, eesti keeles. Kui teen näiteks Inglismaal tööd, mõtlen inglise keeles. Orkestritega suheldes tuleb rohkem ette näidata ja vähem rääkida, põhiliselt kasutan inglise keelt, aga hakkama saan ka saksa ja vene keeles. Kus asub teie kodu? Üks on Ameerikas, üks Londonis ja üks Eestis. Millal märkasite, et teid hakati maestroks kutsuma? See on olnud algusest peale. Ühest küljest on see aunimetus, teisest küljest professionaalne nimetus. Kui orkestrant ei tea, kuidas öelda, kutsub maestroks. See on neutraalne ja korrektne ametinimetus, selge tiitel. Vanasti oli see võib-olla erilise austuse märgiks, aga praegu enam mitte. Kuigi, et seda nimetust ära teenida, on vaja vist vanust ja kogemusi. Minul endal pole vajadust, et keegi mind nii hüüaks. See maestro värk pole üldse tähtis. Minu ambitsioonid on pigem muusikalised. Muusikamaailmas võib lõpmatuseni unistada, mida teha. Mind on niimoodi kasvatatud, et kuidagimoodi peab olema Eestile alati kasulik. Tunnen, et kõige rohkem saan olla kasulik eesti heliloojate loomingu propageerimisel. 2010. aastal saab teist Orchestre de Paris peadirigent, seda kollektiivi on juhtinud teiste seas selline legend nagu Herbert von Karajan. Kas dirigentide maailmas on kõva konkurents ja mis on selle karjääri tipp? Konkurents on erakordselt terav. Tegelikult on see isikliku ambitsiooni küsimus. Minu jaoks ei ole kuulsuse tagaajamine nii tähtis. Mulle on tähtis, et saaksin teha hea orkestriga sellist muusikat, mida tahan. Et mul tekiks orkestriga pikemaajaline kontakt. Karjääri mõttes ei ole mul kõrgemale püüda, juhatan maailma parimaid orkestreid ja muusikalises mõttes on mul olemas kõik, mida tahta. Ameerika orkestrid on muidugi kuulsad – New Yorgi, Chicago ja Philadelphia –, aga ka Berliini ja Viini filharmoonikud. Need kollektiivid on legendaarseks saanud plaadistuste, turneede ja kuulsate dirigentide tõttu. Kui minu motiiv oleks iga hinna eest neid juhatada, poleks see minu liin. Minu jaoks on tähtis oma orkester, sest siis on resultaat parem. Seepärast olen külalisdirigent võimalikult vähe. Kui suur on teie pere? Millist rolli mängib muusika teie kodus? Pere elab Ameerikas või Londonis – olenevalt sellest, kas olen Euroopas või mitte. Suviti püüame olla Eestis. Abikaasa on erialalt viiuldaja. Mul on kaks last, Ingrid on kahene ja Lea neljane. Tüdrukud armastavad laulda ja igal õhtul ooperit kuulata. Kui nad ennast hästi üleval peavad, võivad nad pärast õhtusööki ja enne uinumist kuulata-vaadata DVD-l ühe vaatuse ükskõik mis ooperit. Praegu on väga populaarsed “Figaro pulm” ja “Sevilla habemeajaja”, aga ka Verdi. Lastele ooperid väga meeldivad, eriti kui peale kuulamise saab vaadata. Püüame koos olla nii palju, kui on võimalik. Muidugi sellist normaalset elu, kus isa tuleb õhtul töölt koju, meil ei ole. Eriala on selline. Leigo järvemuusika festivalil astub üles Järvide dünastia, enam kui tosin Järvi-nimelist nooremat ja vanemat. Kui tihti kokku saate? Meid kolmegi ühte kohta saada on hästi suur probleem. Kristjan on näiteks hõivatud, ei saanudki tulla. Oleme sageli üks ühel, teine teisel kontinendil. Plaanide koordineerimine on kõige ebameeldivam tegevus. Kas teil on mõni huvi, mis pole muusikaga seotud? Tõesti, muusika on mulle ühtlasi hobi. Golfi ma ei mängi. Mulle meeldib mitte midagi teha, olla. Seda aega on nii vähe, sellepärast see mulle meeldib. Niisama rannas on hea olla. Mul on suur plaadi- ja noodikogu, häid veine kogun ja head toitu armastan. Kas vaikus meeldib teile? Vaikus on hea. Igasugune taustamuusika on keskkonna saastamine. Eelistan vaikust ebamäärasele taustameloodiale, mida õigupoolest ei kuule. See võtab energiat, sest muusikuna püüan meloodiat tabada. Pealiskaudne muusika ei meeldi mulle. Näiteks ei tea ma midagi haledamat kui selle aasta Eurovisioon. Lauludel pole oma maaga enam mingit sidet, need laulud on tühjad, banaalsed. Vaatamata sellele tuleb tunnistada, et minevikus on Eurovisioonis väga häid laule esitatud. Olete avaliku elu tegelane. Eesti kõmulehtedes ja seltskonnaajakirjanduses dirigendid eriti ei figureeri, kuidas on lood Inglismaal ja Ameerikas? Püüan sellistest asjadest eemale hoida, sest sel puudub minu silmis tähendus ja väärtus. Kui lugesin viimati uudiseid, olid esikohal Angelina Jolie kaksikud, teisel kohal see, et 35 inimest sai surma Iraagis autopommi plahvatuses. Elu on märksa sisukam ja huvitavam. Eestis kõmulehti sirvides tõdesin, et ma ei tunne ühtki inimest, kellest seal kirjutati. See, et mingi ärimees ostis uue auto, ei ole minu meelest küll kirjutamist väärt. Meistrikursusi põgusalt jälgides võib öelda, et olete innukas õpetaja. Mulle jubedalt meeldib see. Kunagi on mul kavas hakata sellega palju rohkem tegelema. Õpin ise sellest kõvasti. Mulle meeldib kaks asja: noorteorkestritega tööd teha ja dirigente õpetada. Dirigentide juhendamine on huvitav, tähendab tegelemist inimestega ja see meeldib mulle vahel isegi rohkem kui muusika. Mul on kahju, et mul pole õnnestunud Eestis luua üht väga hea tasemega noorteorkestrit. Noored on Eesti tulevikumuusikud. Viibisin äsja Šveitsis noorteorkestrite festivalil, kogesin erakordselt nakatavat, huvitavat ja inspireerivat õhkkonda. Kahjuks ei olnud seal ühtki mängijat Eestist. Muusikas on kõige tähtsamad inimesed heliloojad. Eestit tuntakse maailmas heliloojate ja dirigentide poolest. Olgem uhked! Arvan, et Eestis võiks olla rohkem orkestreid, maanoortel võiks olla suurem võimalus kodukoha lähedal koosmängu harjutada. Millised on teie sidemed Pärnuga? Meie õde Mariga oleme poolpärnakad. Mulle meeldib Pärnu. See linn on mulle eriliselt südamelähedane. Ma lihtsalt naudin seda iga kord, kui mööda linna ringi käin. Tunnen isegi siinsed sääsed ära, kes mind sõbralikult hammustama tulevad. Mulle meeldivad ilusti korda tehtud vanad puumajad. See on erakordne koht. Olime kooliajal igal suvel kolm kuud Kirbu jõe ääres. Vanaema elas Pärnus, maakodu asus Kirbu jõe ääres. Käisime isegi nüüd seda kohta vaatamas, seal on kõik niivõrd muutunud. Kus varem oli lage, on nüüd mets. Üks asi veel. Pärnu peaks jätkama kultuurilinnana ega muutuks odava turismi linnaks. Et siin säiliks kultuuriturism. Mida rohkem investeerida Pärnu kultuuri ja siduda seda Pärnu linnaga, seda kõrgemaks linna hind muutub. Saltzburgi ei teadnud aastakümnete eest keegi, aga nüüd on selles väikses linnakeses teatripiletid juba viieks aastaks välja müüdud. Mitte Viinis. Pärnu on imeilus koht. Toetage kultuuri, toetage Oistrahhi-festivali, ja mitte ainult rahaga. Kultuur peaks olema linna arenguplaani üks tähtsaid osi, siis muutub ja kasvab linna imago. Ärge unustage, et paljud 20. sajandi geniaalsed muusikud, näiteks Oistrahh, Šostakovitš, elasid suviti Pärnus, nautides Pärnu kultuurset hõngu. Muidu muutub Pärnu harilikuks väikseks linnaks.
Comments